Olid kutsutud külalisena erakonna Eesti Kristlikud Demokraadid suvepäevadele Uueda turismitalusse Pärnumaal? Kuidas iseloomustad praeguseid kontakte kristliku erakonna ja rahvusliku liikumise vahel?
Martin Helme (M.H.): Eelkõige ilmselt kui väga töiseid. Olen EKD liidritega tuttav juba päris pikki aastaid ja selle aja jooksul on kujunenud välja väga usalduslik suhe, aja jooksul on ka üsna hästi selgeks saanud, et maailmavaateliselt on ERL ja EKD olulisemates küsimustes üsna üksmeelel. Nii see, mis puudutab Eesti riiklust kui toimiva ühiskonna aluseks olevaid väärtushinnanguid. Samas tuleb muidugi öelda, et praegune kohalikel valimistel osalemine on esimene suurem koostöö organisatsiooni tasemel. Usun, et see avab tee tulevikus veelgi tihedamaks koostööks.
Praeguses Eesti valitsuses on viis ministrit koos peaministriga ühe koguduse liikmed, millest võiks järeldada, et tegu on päris jumalakartlike valitsejatega. Ometi oled nende tegemiste suhtes üsna kriitiline ja eelistad pigem lävimist suhteliselt vähe tähelepanu pälvinud erakonnaga.
M.H.: Paraku tuleb tõdeda, et meie ministrid ja avaliku elu tegelased ei ela selle järgi, millesse nad end ristida ja pühitseda on lasknud. Võibolla on probleem selles, et nad ei käi kuigi tihti tegelikult oma usku kirikus kinnitamas? Teine suur häda meie ajastul on muidugi see suhtumine, nagu oleks piibellik õpetus salatibaar, kus saab valida taldrikule endale meelepärased komponendid, jättes selle, mis ei meeldi, välja. Aga see ei ole ju nii. On kas kõik või mitte midagi. Eks kõigil inimestel jääb muidugi meile ette antud standardist puudu, aga see ette antud täiuslik standard aitab meil püüda olla parem inimene iga päev. Ja inimesed peavad endale aru andma, et komistamise ja kukkumise järel tuleb end uuesti püsti ajada ja edasi püüda, mitte vedelama jääda. Selleks pole meil mitte ainult õigus vaid kohustus. Aga vastates küsimusele: meie valitsejad – nagu kogu sekulaarse, vormilt kristliku, sisult ateistliku Euroopa omad – on tõepoolest jumalakartmatud. Millest üsna loogiliselt järgneb ka see, et nad ei karda rahvast. Mis on samuti halb, sest valitsejad on valitsejad rahva armust, meie loal, meie heaks. Neil peaks olema nii kartus kui aukartus oma ülemuste ehk rahva ees. Kui nad ei karda kõigevägevamatki, miks me imestame, et nad ei karda rahvast.
Oled Kaarli koguduse liige. Kas küsimusega Sinu usulisest hoiakust tungin lubamatult kaugele isiklikku suhtesse Jumalaga?
M.H.: Minu usulised hoiakud on ilmselt liiga pikk teema, et ühes intervjuus lahti seletada, aga ma arvan, et teemana pole see liiga isiklik. See on vasakpoolse sekulaarse poliitilise seltskonna poolt juurutatud ettekujutus, nagu peaks usk olema midagi nii privaatset, et väljaspool kodu ja kirikut peaks sel teemal täielik vaikus olema. Ei pea. Ühiskonnad püsivad koos, kui neil on moraalne alus ja kõigi poolt aktsepteeritud käitumisnorm. Eestis on selleks aluseks ja normi loojaks viimase ligi tuhande aasta jooksul olnud kristlus. Euroopas veel pea kaks korda pikemalt. Kogu meie rahvuskultuur on läbi imbunud ja põimunud kristlikest väärtusnormidest. Me ei varasta ja ei tapa selle tõttu, et see on ebamoraalne, mitte selle pärast, et seadus keelab. Õigemini: seadus keelab, sest see on ebamoraalne. Kui nüüd võtta kogu ühiskonda koos hoidvast kultuurist ja käitumisnormide süsteemist tema vundament ja alus ära, siis toimub ühiskonna kokku varisemine. Kui võtta kristlikust kultuurist kristlus ära, siis toimub selle kultuuri hävinemine. Moraali ja usu küsimuste kuulutamine keelatuks avalikus infoväljas aga ongi seesama aluse ära kaotamine. Ja tulemused on meil ju käes: Euroopa demograafiline kriis, kõikehaarav dekadentlus, kultuuriline enesevihkamine – kõik see on tagajärg kristlike väärtushoiakute hülgamisele. Sellega käib kaasas võõra kultuuri pealetung islami näol, kusjuures islam ei häbene end kusagil ega kuidagi avalikult demonstreerimast. Inimesed, kes unistasid Euroopa sekulariseerimisest on saanud tulemuseks mitte sekulaarse jumalatu ühiskonna, vaid võõra religiooniga võõra kultuuri sissetungi.
Euroopalik väärtuse mõiste tuleneb turumajanduslikust ühiskonnast. Sama turumajanduse juurest minnakse väärtuspõhise õppe, ühiskonna ja muu sarnase juurde. Tartu Ülikooli Eetikakeskus tahaks pakkuda universaalset väärtuste paketti tervele Eesti ühiskonnale. Millisest eetilisest väärtushinnangust peaks lähtuma Sinu nägemuses Eesti Rahvuslik Liikumine?
M.H.: Nagu meie värske Vabadussõja võidusammas meile väga ilmekalt meenutab: Eesti riigi lõid mehed, kes olid kõik padukristlased. Kõik meie ärkamisaegsed suurkujud olid padukristlased. Meie välja tulemine Põhjasõja järgsest demograafilisest august, kui eestlasi oli alles veel umbes 130 tuhat, toimus samal ajal, kui riigis levis massiline usuline ärkamine vennaskoguduste näol. Mul on raske ette kujutada eesti rahvust ja rahvuslikku kultuuri ükskõik millisel teisel alusel kui kristlikul. Kõik muu oleks meile kas tundmatuseni võõras või tehislik. Paraku, nõukogude okupatsioon juuris seda kultuuri meist päris korralikult välja ja mitmes mõttes on see praegunegi kultuur ju midagi hoopis muud, kui sõjaeelne. Ma toon ühe väga mõtlemapaneva numbri: vaid veerand kõigist eestlaste matustest on kristlikud. Aga praegu sureb ju peamiselt sõjaeelne põlvkond ja selleaegsed inimesed olid absoluutses enamuses korralikult ristitud-leeritatud. Järelikult matavad nende lapsed oma kristlastest vanemaid ilmalikult. Ehk maksavad need vanemad ilmaliku matusega hinda, et nad ei võidelnud oma laste usus hoidmise eest piisavalt? Igatahes näitab see, milline radikaalne muutus on toimunud ühe inimpõlve jooksul.
Mis puutub ERL-i, siis on selles organisatsioonis ka mitmeid paganausulisi ja maausulisi, kes minuga kategoorilisel eriarvamusel on. Põhikiri ütleb, et me oleme parteide ja uskkondade ülene organisatsioon. Meie põhiline teema on ikkagi rahvuslik püsimine ja kasvamine, programm on selgelt konservatiivne.
Joosep Tammo esitab huvitava mõttekäigu, öeldes: kui ma püüan kõiges perfektne olla, siis ajab see lõpuks lausa hulluks. Oma vigu tunnistades on asjad aga äkki jälle kontrolli all. Kas selline avameelne arutlus iseenesega kutsuks Sind kaasarääkima?
M.H.: Täiuslikkus ongi meie ebatäiuslikus maailmas võimatu. Selle püüdlemine ei saagi anda muud tulemust, kui pettumus ja sealt edasi kibedus, loobumine jne. Küll aga saame me kõik püüelda maksimumi poole. Nüüd loomulikult tekib küsimus, kuidas seda mõõta ja mis on tal vahet täiusega... See ongi tarkuse mõõdupuu suuta igal konkreetsel juhtumil endale selgeks teha, mis on teostatav, mis mitte. Või nagu see levinud tarkusetera ütleb: andku Jumal mulle jõudu muuta asju, mis minu võimuses, kannatlikust taluda neid, mille muutmine pole minu võimuses ja tarkust neil kahel vahet teha. Ma muidugi usun, et siin maailmas pole mitte ühtegi teostamatut asja, küsimus on lihtsalt, mis hinda me oleme valmis maksma ja paljude asjade puhul oleks hind lihtsalt liiga kõrge. Ehk nagu me teame: mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, aga kaotaks iseenese?
Mis paneks valijat uskuma õiglasesse poliitikasse, milles puudub ringkäendus, korruptsioon, lubamatu kasuahnus ja lihtrahva tahte ignoreerimine?
M.H.: Vaat see ongi see nö miljoni dollari küsimus. Inimesed on nii pettunud ja lootuse kaotanud, et ei usu enam midagi ega kedagi. Lihtsalt vastates on nii, et inimesed ei usu seda enne, kui on oma silmaga näinud. Mina olen kindel, et poliitikat on võimalik teha ka ausalt ja rahva tahet järgides. Probleem on aga selles, et inimesed ei usu ühtegi lubadust ega lubajat ning see takistab neil ka uusi jõude võimule valimast. Kardetakse jälle petta saada, usutakse vanade juttu, et parem minna tuntud halvaga kui tundmatu uuega. Eks meest tunned tegudest, tuleb oma varasemale põhimõttekindlusele ja korruptsioonipuhtusele viidata ja see teadmine valijani veenvalt viia. Eks see saab olema kampaania üks põhirõhke. Tähtis on siinjuures, et mitte mingil juhul ei saa alahinnata liidrite rolli. See eeskuju, mida tipud näitavad, määrab ära ka realiikmete käitumise ja hoiakud. Meil paraku on nii poliitikas kui äris eeskujud kas puudu või negatiivsed. Egas midagi, tuleb pakkuda alternatiivi ja loota, et inimesed oma soovis saada paremat valitsemist on valmis minema uue ja tundmatuga vana ja halva asemel.
Oled kinnitanud, et Eesti Rahvusliku Liikumise muutudes erakonnaks ei soovi te teha Res Publicat. Mida see täpsemalt tähendab?
M.H.: Res Publica oli fenomenaalne nii oma tõusu kui oma hävinguga. Tõusis ta just selle pärast, et inimesed tahtsid uut, paremat, värsket. Seda neile pakuti ja väga paljud – mina kaasa arvatud – lootsid, et see toobki vajaliku murrangu. Paraku selgus väga kiiresti, et Res Publica eesmärk polnud mitte muuta seda, kuidas asjad käivad, vaid kõigest seda, kes asju ajavad. Nad ei tahtnud Eestis midagi oluliselt teistmoodi teha, lihtsalt tahtsid ise otsustajad-jagajad olla. Ega nad ju mingit olulist kehvemat valitsemispraktikat ei toonud võrreldes teistega, aga neilt oodati nii palju enamat ja saadi ikka sedasama vana. Sealt ka nende häving. Mina ja loodav rahvuslik-konservatiivne jõud läheneme asjale täpselt vastupidi: vaja on tuua põhjalikud süsteemsed muutused, vaja on muuta seda, kuidas valitsetakse. Kuna ei ole näha, et praegused võimurid oleks muutustega päri, siis on vältimatu, et me neid muutusi ka ise ellu viima hakkame.
Kas Pärnus kandideerimist koos EKD-ga mõjutas Tiit Madissoni ERSP aktsioon, millega haaras oma meeskonda ka mõned ERL liikmed, kes muidu oleks Sinu loodava valimisliidu taha tulnud?
M.H.: Ei. Pärnus valimisliidu loomine ja sellesse EKD kaasamine oli otsustatud juba varem. Asjade järjekord oli selline: pärast eurovalimisi otsustas ERL et soovib kohalikel valimistel osaleda, tehes seda valimisliitudena. Seejärel otsustati, et Pärnus otsitakse liitlasi EKD ridadest. Madisson soovis ka algselt selles valimisliidus olla, kuid otsustas ühel hetkel hakata tegema oma valimisliitu ja tõmbas tõesti mõned inimesed endaga kaasa. Alles hiljem selgus, et oma nimekirja tegemise põhjuseks oli tema ERSP tegemine. Vaadates, milliste seisukohtadega ERSP taastajad avalikkuse ees esinevad on mul hea meel, et nad meist täiesti eraldi tegutsevad. Ma ei nõustu kuidagi selle sõjakommunismi retoorikaga pankade riigistamisest ja natsionaalsotsialismi promomisega eesti rahvusluse egiidi all.
Peale selle, et Sinu juured asuvad Pärnus, mis on peamised põhjused, aga ka eelistused, et otsustasid Pärnusse tulla?
M.H.: Peale eurovalimisi oli mul toss üsna väljas ja ega ma ei tahtnud mõeldagi kohe mingist uuest kandideerimisest. Aga väga paljud tulid ja ütlesid – täiesti võõrad inimesed tänaval – et pead jätkama, pead edasi tegutsema. Kohalike valimiste kontekstis oli tõepoolest vaid kaks valikut: kas Tallinn või siis Pärnu, kus mul on juured ja millega olen elu aeg lähedalt seotud olnud. Tallinn on see asi, mille puhul tuleb tõdeda, et paluda tuleb kannatlikust, mitte jõudu. Tallinn on nii kindlalt ja põhjalikult Keskerakonna kontrolli all, et ma ei näe siin mingit mõtet valimistel kaasa lüüa. Mis mõtet oleks istuda täiesti tähtsusetult volikogus opositsioonis ja anda oma kohalolekuga Savisaarele legitiimsust, olla osaline selles partokraatlikus korruptsioonis? Ei, tänan ei. Pärnus seevastu on olukord hoopis erinev. Kõik asjaolud lausa paistsid viitavat Pärnule. Meil on suhteliselt tugev kohalik organisatsioon Pärnus. Olemasolevad suured parteid on kõik end ammendanud ja valijate silmis täis teinud. Valija januneb uue, värske, rahvusliku ja eetilise valiku järele. Lisaks sellele on mul Pärnu juured. Poliitilises mõttes on Pärnu siiski üks Eesti tähtsamaid linnu, siinsed tegemised ei jää märkamatuks. Kui meil õnnestub siin tõestada, et me saame ausa ja tõhusa valitsemisega hakkama, siis tugevdab see rahvuslaste ja kristlaste kui tõsiseltvõetavate peavoolus olevate jõudude mainet mäekõrguselt.
Mida pead tulevase linnapeana Pärnu tervisliku seisundi parandamise seiskukohalt esmasteks kõige vajalikemaks tegemisteks?
M.H.: Linna päästmine pankrotist on ilmselt kõige pakilisem asi. Selleks on meil terve meetmete pakett, millest kiiresti ja lihtsasti saab kohe jõustada linnajuhtide palkade olulist vähendamist, samuti linnabürokraatia vähendamist. Lõpetada tuleb poliitilised altkäemaksud huvigruppidele – nagu näiteks 1000 kroonine toetus pensionäridele. Pensionärid peavad endale aru andma, et seda paarteist miljonit krooni pole linnal tegelikult lihtsalt olemas. Nii, et tegemist pole mitte lihtsalt altkäemaksuga, tegu on ka petukaubaga, pensionärid ei saa oma osa tehingust peale hääle andmist kunagi kätte. Linn peab lõpetama praeguse malli järgi ehitamise, mille kohaselt Pärnu maksumaksja on suurim ehitaja ja teeb seda lisaks hirmkallilt. See on samuti üks korruptsiooni erivorme. Ehitamise põhiraskust peab kandma ikka era- mitte avalik sektor. Peame vajalikuks müüa maha lõpmatuks korruptsioonipesaks kujunenud ja linnale mitte mingit tulu teenivad linna tervisekeskused, saadud rahaga saab vähendada eelarvemiinust ja ilmselt alustada kolmanda silla ehitamist.
Pärnu kui turismilinn on pidevalt kaotamas oma positsioone, turismi tugevdamisega tuleb uuesti tõsiselt tegeleda. Elukeskkonna parandamine parkide, mänguväljakute, jalgrattateede, rannapromenaadi jne edendamisega peab jätkuma. Kui ma kuulen, et üks kool saab remondi 67 miljoni eest, siis see võtab õhku ahmima. Sama raha eest saaks kogu linnas ära teha kõik eelpool nimetatud asjad ja jääks veel ülegi. Ühe kooli remont peaks olema suurusjärgu võrra odavam. Aga me ju teame, et tegelikult mahub selle suure remondi sisse jälle linnaisadele lähedaste ettevõtjate suur kasum, millest arvestatav osa tilgub edasi parteikassasse. Sellistele skeemidele tuleb kriips peale tõmmata ja on astutud väga suur samm linna tervise parandamiseks.
Peale endapoolt esitatud küsimuste on mul veel mõned pärnakate suust kuuldud küsimused, millest esimene on peamine mure:
Mis sõnum on Helmel linnarahvale olukorras, kus linnakassa on tühi ja linn võlgades?
M.H.: Pärnu linn on küll väga hullus seisus ja järgmisel aastal läheb ilmselt veel raskemaks – ennustan, et linnaeelarve kukub kõvasti alla 700 miljoni piiri – aga tegelikult on Pärnul olemas kõik eeldused heaks arenguks ning kriisist välja tulekuks. Vaja on lõpetada ära üle käte kasvanud ja hirmus laristav bürokraatia ning korruptiivsed skeemid alates ehitamistest lõpetades iga sorti pseudoettevõtlusega, mille ainus ülesanne on luua kõrgepalgalisi töökohti parteilistele tegelinskitele. Ma usun, et kui Pärnu eelarve korralikult läbi analüüsida, siis leiab sealt väga palju raiskamist ning korruptsioonihõngulist, mille ära kärpimine ei ole sugugi valus mitte linnakodanikule vaid parteilistele puukidele, kes linna küljes parasiteerivad. Vaja on ka muidugi positiivset programmi, milleks on meie puhul ettevõtluse soodustamine ja turismitööstuse edendamine.
Kas on võimalik huvikoole linnakassast jätkuvalt toetada?
M.H.: Kindlasti jätkab linn ka minu juhtimisel huvitegevuse toetamist. Kindlasti tuleb aga üle vaadata see kes, kui palju ja mille eest saab. Linn peab teadma, et saab oma raha eest täit teenust ehk iga sent on kulutatud tõhusalt ja targalt.
Kas linn peaks kodanikeühendusi toetama või kodanikeühendused linna toetama?
M.H.: Ilmselt mõlemat pidi. Linn ongi ju kodanike jaoks, parim viis neid teenida on nendega pidevalt suhelda ja siin on kodanikualgatus ülioluline. Toetamine ei pea alati olema ju rahaline. Ma olen vastu igasugustele valitsuse poolt toetatavatele valitsusvälistele organisatsioonidele, sest see pole ju mingi kodanikualgatus vaid maksuraha kantimine seda raha jagavate poliitikute poolt käivitatud üritustesse. Tegeliku kodanikualgatuse tunneb kohe ära selle järgi, et nad tahavad midagi saavutada, mitte midagi saada. Selliseid tuleb kindlasti toetada. Sellised toetavadki oma tegevusega ka kogu linna.
Milliste traditsiooniliste väärtuste eest peaks uus linnavalitsus võitlema?
MH: Oleme oma (veel avalikustamata) programmi märkinud, et soovime suurendada pereturismi osakaalu, kuna see on palju tulusam ja meeldivam võrreldes läbuturismiga. Tugev perekond on tugeva kogukonna ja sealt omakorda tugeva riigi alus. Pärnu linn peaks kindlasti seadma endale eesmärgiks olla võimalikult peresõbralik linn nii külastajatele kui elanikele. Praegusel raskel ajal tuleb muidugi väärtustada ka selliseid asju nagu töökus, nõrgemate abistamine, koos töötamine. Ja nagu meie valimisliidu nimigi ütleb: vaja on võitlema hakata aususe eest. Seda nii linna valitsemisel kui loomulikult ka igapäevases käitumises kõigi inimeste poolt.
