Pajo tõi trükikoja Sinti
Kirjeldus eilsest päevast Pajo trükikojas ülevaatlikumalt kui ainult tootmise avamise pidulikust tseremooniast.
Esimesel fotol kaunistavad küünlad peasissekäiku
Kiiresti sai Sindi nimi Euraasia kaardil tuntuks pärast seda, kui J. C. Wöhrmann otsustas kalevivabriku tuua Poola lõunaosas paiknevast
Sieradzist Pärnu jõeäärde. Vahelduva eduga on Sindis hiljemgi ärimenu proovinud mitmed ettevõtjad, kellest mõnedel on olnud õnnegi. Nüüd on kunagisest kuulsusrikkast kalevit tootnud linnast saamas ka trükitööstuse linn. AS Pajo otsus tulla Pärnust naaberlinna Sinti annab linnakodanikele taas põhjust uhkust tunda sellepärast, et saab rääkida kaasaegse tehnoloogia tasemest, mis pole üksnes võrdväärne Skandinaavia suutlikusega vaid kujundab uuendatud tipptehnika abil kvaliteeti Euroopa trükitööstuse eesliinil.
„Vahepeal oleme lugenud kokku kulutatud summasid, mis nüüdseks on kasvanud 38 miljonini. Mis siis on toimunud? Sel ajal kui teised on pidanud masu, oleme meie nokitsenud trükikoja arendamise kallal. Loomulikult ei ole me saanud seda teha ilma teie abita, lugupeetud kliendid, samuti teie, finants- ja koostööpartnerid,” tänas AS Pajo juhatuse esimees ja tegevjuht kõiki kutsutud külalisi, kes olid tulnud eileõhtusele trükikoja pidulikule ja meelelahutuslikule avapeole.
„Kes mäletab aega, mil me kolisime Lille tänava hoonesse kõigest paari trükimasinaga, siis vaatasime, et saame sellesse tühja ruumi veel palju aastaid kola juurde vedada,” meenutas nõukogu esimees Ain Pajo kunagist aega Pärnus. „Nagu näha, sai see seal kiiresti täis ja nüüd on järg siia jõudnud. Vahe on vaid selles, et siinses uues kohas panime kohe ruumi tehnikat täis,” võrdles Pajo edusamme möödunuga. Olemasolev tootmispind on ligemale kolm korda suurem ja 6000 m2 suurusest kinnistust on praegu kasutuses üksnes pool. See tähendab seda, et tootmise laiendamise vajadusel ei pea asuma järjekordselt uut asukohta otsima vaid võib jätkata juurdeehitusega samal territooriumil.
Õhtujuhiks kutsuti Urvaste mies Contra, kelle kodanikunimi on Margus Konnula. Juba mitu tundi varem oli ta esitlenud värskelt valminud trükikojas oma uut raamatut. Igaksjuhuks jätsin küsimata, miks Võrumaa mees Eestimaal riigikeelele võro keelt eelistab ja eestlastele Sindi linnas lõunamaa keeles kõneleb. Tagantjärele saan aru, et õieti tegin kui rumala küsimuse ütlemata jätsin, sest eesti keele kõrval on võrdväärne eluõigus nii kihnu, setu, saaremaa või mis iganes muul murdel. Murre vaid rikastab keelt ja muudab mitmekülgsemaks meie kauni emakeele. Seega õige mees peabki oma keelt hoidma ja julgema kanda seda endaga kaasas ka võõrsil.
Tootmissaali akustilisi võimalusi proovis ansambel DefRage, kellega näib Pajol olevat eriline suhe. Pillide kõla, trummide müdin ja lauluhääl kostus võimenduse abil päris vägevalt. Kelle jaoks heli liialt vali oli, neile pakkus avar ruum trükimasinate vahel piisavat ruumi kaugemale taganemiseks. Peatselt Ameerika turneele suunduvale ansamblile kingiti Pajo trükikoja abiga tiražeeritud koguses CD plaate. Esimesed kolm tükki anti lauljale Argo Ollepile pidulikult kätte. Argo on samuti Sindi noormees.
Külalistest sai esimesena tervituseks sõna maailmameister ja olümpiavõitja Gerd Kanter, kes läks meenutusega tagasi aastasse 1997, mil Ain Pajo oli spordiklubi Altius president. „Tol ajal paljud ei näinud minus suurt sportlase potensiaali, aga Ain oli see mees, kes nägi ja uskus minusse,” oli nüüd Kanter Pajole tookordse toetuse eest tänulik. Kuna sel ajal oli veel Ain Pajo Pärnu turu omanik, siis sai Kanterist paberite järgi turu abitööline. „Tänase päeva seisuga oleme kõik kasvanud ja arenenud,” nägi Kanter edasiminekut nii Pajo ettevõtmises kui enda saavutustes. Samal päeval trükiti sealsamas ka Gerd Kanteri nimeline plakat, millele õhtused pidulised agaralt autogramme palusid.
Riigikoguliige Mark Soosaar lohutas Gerd Kanterit, kes pidi mõndaaega Pajo turul abitöölise leiba sööma. Ta tõi näite Eesti esimesest olümpiavõitjast Martin Kleinist, kellel tuli ka pärast suurepärast tulemust maadlejana mustatööd tehes valgeid jahukotte tõsta. Päevasündmuse juurde tulles avaldas riigikogulane kahetsust, et Riigikogu keskkonnakomisjonil pole õnnestunud takistada Nord Streami toru toppimist Läänemere põhja. „Aga ma loodan, et seda ka ei juhtu. Riigikogu komisjoni liikmena pole mul õnnestunud pidurdada äärmiselt keskkonnasõbraliku Pajo trükikoja kolimist Sinti,” väljendus Soosaar veidi murelikult, kuid samas rahustas teda teadmine, et Pajo pole Pärnumaalt lahkunud ja on leidnud Eesti eeskujulikumale trükikojale koha Sindi linnas. Soosaar kinnitas oma isiklike kogemuste põhjal, et siinsed trükised valmivad maailma tipptasemel. „Samas saalis valmisid ka valimiseelsed plakatid ja voldikud, millega valijad jäid rahule, sest seda oli näha valimistulemustest,” tunnustas Soosaar sõnaosava poliitikuna nii Pajot kui enda poolt korraldatud kampaaniat.
Fotodel: 1) Mark Soosaar, 2) Kaili Sinimäe otsib kingitustele kohta
Riigikogu keskkonnakomisjoni poolt ulatas Soosaar suure kauni lilleõie müügijuht Kaili Sinimäele, kellelt rahvaesindaja sõnul on kliendina ääretult meeldiv trükiseid tellida.
„Meil on viel väljakuuluta sõnavõtja. Tema on küllalt prominente, viimaseid
päevi Pärnu linnapea Mart Viisitamm,” palus õhtu juht Contra külalise poodiumile. Koosviibivate inimeste üllatunud pilkude all sammus rahva ette Endla teatri näitleja Ahti Puudersell, kelle rühist, häälest ja välimusest võis eksimatult ära tunda hästi tuntud mehe.
Rüütatult pintsaku ja tressipükstega, käes pungil kilekott – need olid välised märgid, mis juba vähestel minutitel andsid nähtava pildi kogu loo paremaks mõismiseks. „Jätkuva linnavalitsuse nimel on mul heameel teid tervitada ja teatada, et kusagil veel midagi ehitatakse ning tehakse. Sindi linnas veel saab teha. Pärnu linnas tänu minu edukale tegevusele enam ei saa teha. Aga ma ei ole visanud veel teps mitte lootust nurka, lootus sureb minuga viimasena. Siia tulin ma eesmärgiga uurida, kas selles trükikojas ei ole ühte nurgakest, kus mina ja sina saaksime oma tegevust jätkata,” selgitas Viisitamm külastuse tegelikke tagamaid. Juba hotell Delfine lammutamise ajal saadud idee vajas edasiarendamist, mida nüüd võis Sindis tutvustada. Leides, et trükitööstus ja riidetööstus on üks ja seesama, asuti trükikojas leitud nurgakeses Delfinest kogutud kardinatest riideid õmblema. Valmistoodangut demonstreerides surus ta kõigepealt sinivalge triibulise mütsikese endale pähe. Kuna riiet olevat külluses ülejäänud, siis valmisid ka samade triipudega püksikesed, mille näidise Viisitamm sealsamas rahva silme ees jalga sikutas. Et komplekt täielik saaks, ajas ta käed ka jaki varrukatessse. „Kui me olime pundi jakikesi ka valmis saanud, läksime seda tulevasele linnapeale Toomale näitama,” kiitis Viisitamm tehtut. Toomas olevat pidanud neid kõige toredamateks riieteks, mida veel paljudele võiks Pärnu linnas õmmelda.
Peoõhtul leidis Viistamm tööd baarileti taga, kus tuli eeskujulikult toime veini valamisega.
Port Arturi üks omanikke Viljo Vetik koges juhuslike asjaolude kokkulangevusel juba 15 aastat tagasi, et Ain Pajo on ääretult südikas ja leidlik äripartner. Vaadeldes Pajo arengut uute väärtuste loomisel ja meenutades paljusid varajasemaid ärimehi, kes ilmestasid suurte piltidega ajalehtede esikülgi, esitas Vetik küsimuse, kuhu on need tegijad Pärnumaalt kadunud. „Pajo pole tühipaljas kargleja, ta teeb kõike kaalutletult ja tulemus on meile kõigile täna nähtav,” iseloomustas Vetik meest, kes on väheste hulgas püsima jäänud ja edukalt edasi pürgib.
Kingitusena tõi Vetik kaasa Kihnu naise kootud kaelasallid, millel on ka saarerahva muster sissepõimitud. „Aastakümneid kantud sallides on visaduse ja töökuse sümbol,” lisas ta juurde, kui Savile ja Pajole sallid kaela pani. Veel avaldas ta lootust, et neid sooje salle kandes saavad mehed hoitud pahandustest, kriisidest ja seagripist.
Sindi poolse tervituse andis edasi linnasekretär Andres Annast, kes tundis eelnevalt öeldud mõttest rahuldust: „Sindis saab veel teha!” Sindis oli heameel juba siis, kui seda hoonet ehitati ja midagi muud pidi algse kava kohaselt loodama. Praegu on Annasti sõnul Sindil veelgi suurem heameel, et Eesti moodsaim trükikoda väikese linna mainet kujundab. Pealegi saab nüüd ajalehe Sindi Sõnumid värsked trükised siitsamast kätte.
Sõnasoovijate ringi lõppedes paluti külalised suure kaetud laua äärde. Julgemad olid seda õigeaegselt vahetult enne lauda kutsumist juba teinudki. Samal ajal jagati Pajo trükikoja tähisega sinivalgekollaseid lehekesi, millele paluti kirjutada luuletus. Samad luuletused pidid veel samal õhtul jõudma peale Contra põgusat pilguheitmist trükisoojadena kälaliste kätevahele. Luuletuse pealkirigi oli lehekesele trükitud – Mu lemmikmasinad on trükimasinad.
Fotodelt on näha sagimine laua ümber ja pliiatsite ning paberi jagamine luuletuse kirjutamiseks.
Allpool on veel täiendav galerii sellest, mis silma jäi:
