ARGO IDEONI KOLUMN | Pätt peab tööle hakkama
Inimene osutus ebaausaks, sai hakkama pahateoga. Ta varastas, kasutas ära ametiseisundit või juhtis purjuspäi autot.
Inimese tegusid hakati uurima kriminaalkorras. Võibolla saadeti juba kohtu ette. Siis selgub ühel kenal päeval, et pahategija on uue töökoha leidnud. Algab moraalne paanika - justkui töötegemine oleks inimese elus mingi privileeg, mis tuleks välja teenida eelnevate saavutustega.
Kaks sel nädalal kapo kinnipeetud ja seejärel lahtilastud Tartu abilinnapead, Valvo Semilarski ja Artjom Suvorov kirjutasid lahkumisavaldused, mille koopiaid igaüks võib meedias vaadata. See on õige, sest tegemist on Eesti kohaliku võimu kõrgemate sfääridega.
Kuid ma olen kindel, et nendel meestel, hoolimata praegu toimuvast, on vaja oma elus veel tööd teha.
Tallinna endine kesklinna vanem Alar Nääme ja endine Tallinna Sadama juhatuse liige Allan Kiil said ka oma kohtadelt lahti, kui nende valgustkartvad teod päevavalgele tiriti. Nääme on kohtus süüdi mõistetud omastamises, Kiili altkäemaksuvõtmise süüdistus on alles hiljuti kohtusse saadetud. Mõistlik, et nad samal kohal ei jätkanud.
Kuid teha nüüd suur number sellest, et kaks täisjõus meest on asunud tööle spordikeskusse, tundub paras liialdus.
Tööd tuleb ikka teha
Kui sa veel eile olid korruptant ning altkäemaksuvõtja, siis mõtle täna järele. Kuid ära arva, et rohkem sul elus tööd teha pole vaja. Keegi pole sind töötamisest vabastanud!
Võib ju juhtuda, et mõnel kurikaelal õnnestub koguda hulk vara ning isegi pärast vahelejäämist saab ta elada kuninga kassina. Miskipärast ei tundu selline tulevik päti jaoks eriti õiglane. Isegi varas ja röövel peaks oma edasises elus tegema tööd – ning selleks, et ta tööd teeks, ei tohi talle sulgeda võimalusi endale sobivat ametikohta otsida ja leida.
Asi polegi eeltoodud juhtumites. Neid on olnud palju. Küsimus on hoopis selles, kas siis kurjategija (või alles süüdistatav) peaks lebama ülejäänud elu kusagil koti peal ja käsi pikal, nõudma riigilt või omavalitsuselt toetusi? Või kui ta tööle ei tohi minna, siis kuidas peaks ta endale hankima eksisteerimiseks vajalikud vahendid?
On see ühiskonnale kasuks, kui inimene istub pikemat aega mõistliku tegevuseta? Kas tahab keegi, et lisaks äsjasele kuriteole peab maksumaksja raha eest tegelema ka kurjategija tulevase depressiooni, alkoholismi ja tõbedega? Või et eksinul polegi õieti muud varianti, kui jätkata seaduserikkumist?
Ridamisi piiranguid
Teatud kitsendusi muidugi on vaja. Vanglast vabanenud lastepilastaja ei tohi saada tööle lasteasutusse. Raamatupidaja, kes kõrvaldas ettevõtte raha ja raiskas varastatut puhkusereisidel, ei pea saama uues töökohas enda hoolde kassakapi võtit. Ka avalikku teenistusse ei saa seaduse järgi võtta tahtliku kuriteo eest karistatud inimest, kui karistus pole kustunud.
Aga töötegemine kui selline peaks olema lubatud kõigile. Ja kõige mõistlikum variant on ikkagi lasta inimesel leida endale selline töö, mille jaoks tal on ka kogemusi ja eeldusi.
Kui me otsustame, et keegi tuleb lõplikult ühiskonnaelust välja lülitada, siis selleks on olemas eluaegne vanglakaristus. Töötamise täielik keelamine inimesele, kes ei istu parajasti trellide taga, oleks täiesti vale tee.
Kui sa eile olid veel pätt, siis täna palun ära enam ole. Näita oma muutumist sellega, et homme hakkad normaalse inimese kombel tööle.
