Esimene argumnenteeriv küsimus tasuta hariduse teemal * Küsimusi on palju ja jätkub ka pärast ametliku osa läbi saamist

Debati sissejuhatavas osas võimaldati igal kandideerijal tutvustada hariduse ja noorte valdkonda puudutavaid seisukohti kuni 4 minutit. Seejärel said gümnaasiuminoored
sõna küsimuste ja oma arvamuste esitamiseks. Pooleteist tunni pikkune kohtumine lõppes taas 4 minuti pikkuste sõnavõttudega, milles iga kandideerija võis rõhutada kõige olulisemat.

Moderaatori osa täitnud Eesti Ühiskonnaõpetajate Seltsi esimees Mari Suurväli rääkis kõiki kohtumisi kokkuvõtvalt hinnates, et Pärnu gümnaasiumiealiste õpilaste üldine ühiskonnateadlikkus ja poliitiline arusaamine erinevatest küsimustest jätab hea mulje eelnevast kodutööst. Poliitikud olid sunnitud mõistma, et nende vastas istuvad kandideerijatega võrdväärsel tasemel arutleda oskavad koolinoored, kes suutsid faktide, arvutuste ja üldistuste tasandil väitluses osaleda täiesti arvestatava argumenteeritud põhjalikkusega. See tähendas esinejatele pingutust, et olla väljendustes väga täpne ja mõttearendustes sõnaselge. Iga mõttekomistus või vähem argumenteeritud väide tabati kiiresti ära ja see tekitas momentaalselt täiendavaid küsimusi või kandus üle koguni vaidlusteks.

Pärnu Koidula Gümnaasiumi direktor Rein Eglon ütles toimunud sündmust kommenteerides, et ühiskonnaõpetuse seisukohalt on selline iseseisvat mõtlemist arendav küsimuste-arvamuste vormis kohtumine riigi poliitikutega õpilaste jaoks vajalik kogemus. Kolmapäeva hommikul algusega juba kell kaheksa tulid Koidula kooli gümnasistidega kohtuma Annely Akkermann, Eerik-Niiles Kross, Väino Hallikmägi, Kadri Simson, sama kooli endine õpilane Mark Soosaar ja vilistlane Epp Klooster. Kohtumise järel anti kandidaatidele võimalus ka kooliraadios esinemiseks. Väga väärika eaga Koidula kooli raadios võtsid poliitikuid järjekorras jutule 12. klassi õpilased Hanna Kriiska, Triin Tähepõld, Sander Tomson ja Martin Põder, kes kõik lähevad märtsis toimuvatele Riigikogu valimistele.

Küsimuste osa avas gümnaasiumi õppealajuhataja Maia Erm, kes tunnustas kooli aulas viibivat tohutut hulka väga tarku inimesi, kartmata öelda, et nad on temast kümme korda targemad. „Ma tean, et nad tuleksid Pärnusse tagasi, sest nad armastavad oma kodulinna, aga mida nad teevad siin pärast kõrgkooli lõpetamist? See on ainus küsimus,“ ütles kauane pedagoog ja lisas, et töökohti on Pärnusse vaja! „Paljud tööstused on Pärnust kadunud ja nende asemel valitseb tühjus.“

IRL-i esindav Annely Akkermann asetas probleemi rõhu haritud inimese jaoks vastavate töökohtade tekitamisele Pärnusse ja küsis kas keegi noortest tuleks näiteks pärast Londoni ülikooli lõpetamist kodulinna tagasi  tööle nii umbes 2000 euro suuruse palga eest? Õpilased vastasid, et ei tule. "Üldiselt mõjus külma duššina, et ei tulda tagasi, isegi kui oleks suhteliselt kõrgepalgaline töökoht," lisas Annely Akkermann hiljem õpilaste vastust kommenteerides. Annely Akkermanny seisukohalt vajab Pärnu tarku töökohti erinevate inseneri- arhitektuuri- ja muude büroode näol.

Roheliste seisukohti toetav Eerik-Niiles Kross leidis, et riik ei pea tulema töökohti tekitama ja pakkus lahenduseks mitte pürgida tööd otsima, vaid asuda ise töökohta looma. Tema meelest ei taandu kõik ainult palgale ja keskenduda tuleks rohkem sellele, mis pakuks eelkõige huvi. Kuna praeguses majandusolukorras töökohad paratamatult kaovad, siis keegi neid kunstlikult luua ei saa. Et linn ei jääks kõrvaliseks provintsiks, peab Kross tähtsaks head transpordi ühendust Euroopa suuremate keskustega. Ta pakkus, et Pärnus võiks paikneda mõni rahvusvaheline keskus, agentuur või mingi Euroopa Liidu õppeasutuse osa, näiteks mereuuringutega seonduv. Kui Pärnu sattub ühtsesse transpordi ringi, hakkavad siin ka töökohad tekkima. Siis olevat võimalik isegi ka leivatehase uuesti avamine.

Keskerakondlane Kadri Simson avaldas seevastu kahtlust, kas ikka pärast heade lennuühenduste loomist tulevad töökohad ja leidis, et algkapitali vajadus uute töökohtade loomiseks on palju olulisem. Ta tõi näiteks Sitra, mis loodi 1967. a Soome Panga juurde ja 1991. a viidi üle Soome Parlamendi kõrvale. Sitra tegevus lähtub arusaamast, et riigi konkurentsivõime arendamise põhiküsimuseks on see, kuidas õnnestub luua, hallata ja säilitada teadmistepõhist heaolu ühiskonda. Kokkuvõttes leidis ta, et kui riik ise ei toeta häid algatusi, kes siis seda veel teeb?

Sotsiaaldemokraat Epp Klooster rõhutas, et ainult inimestega luuakse töökohti, mis tähendab inimressursi täiendamist. Teisena juhtis ta tähelepanu sellele, et lisaks töökohtade puudusele on meil olemas ka tööjõu puudus. Kui väikeetevõte soovib ümber struktueeruda, siis ta töötajaid ei leia. Sellest on tema seisukohalt üheks võtmesõnaks täiend- ja ümberõpe. Konkreetselt Pärnust kõneldes tuleks linnal otsustada, mis linn ta tahab olla. Kuna kuurort ja turism on koondunud peamiselt mõnele suvekuule, siis võiks linnavalitsus kaaluda väikeettevõtluse maksusoodustust, mis tooks Pärnust kadunud ettevõteid tagasi ja tekitaks investorites huvi uute firmade loomise vastu.

Mark Soosaare sõnul on tal saanud viimase aja visioonikonverentsidest siiber, sest pole olnud midagi sellist praktilist tulemust andvat, mis oleks tõstnud Pärnu maailmakaardile. Sellepärast tõi ta heaks näiteks Malmö eestlasest linnapea Ilmar Reepalu, kellele meeldib Winston Churchilli ütlemine: ”Kõik rääkisid, et see pole võimalik. Siis aga tuli inimene, kes asjast midagi ei teadnud ja tegi ära”. 1994. aastal linnapeaks saanud arhitektuuri kutsega Reepalu alustas hulljulge sammuna tegevust Rootsi tagahoovina tuntud Malmös, mis oli tollal hullemas kaoses kui Pärnu viimase kohaliku omavalitsuse valimiste aegu. Enamik vabrikuid oli suletud, tööpuudus küündis 40 protsendini. Võimsa transiidisadama ainuomanik Saab soovis seiskunud omandi müüa mingile mitte Rootsi päritolu firmale. Reepalu juhitav meeskond otsustas kasutada linna ostueesõigust ja Malmö Läänesadamas alustati suure rahvusvahelise arendusprojektiga.

Praeguseks on endisest sadamaalast kujunenud Malmö ihaldatuim elamupiirkond, mida kaunistab Santiago Calatrava kavandatud 54-korruseline “Pöördes torso”. Visionääri ja filosoofi hingega arhitektist linnapea sihiks on olnud muuta Malmö nooruslikuks teadmiste linnaks. 1998. aastal avatud ülikool on saanud 20 000 tudengiga Rootsi suurimaks kõrgkooliks. Nüüdseks on Skåne suurim linn Lõuna Rootsis koos Kopenhaageni linnastuga Põhja-Euroopa jõudsamini arenev piirkond, kuna tänu Reepalu hullumeelse idee eestvedamisel ehitati sild Kopenhaageni ja Malmö vahele.

Soosaar küsis esitatud näite varal, kus on Pärnus need visioonid? Tööpuudusest kõneldes tõi ta näiteid maailmast ja varajasemast Eesti ajast, kus just majanduslike madalseisude ajal on tehtud suuri asju. Näiteks Pärnu muul ehitati aastatel 1860-1870, kui oli väga raske majandusaeg. Ehitati aga Soosare sõnul just sellepärast, et taheti kodulinnale sellist suurepärast rajatist tekitada. Muidugi oli seda ka vaja selleks, et kaitsta jõe suuet liikuva liiva eest. Riik ja omavalitsus peavad tagama võimalused, et ka rasketel aegadel võetakse ette suuri asju.

Pöördudes lähemale haridusteemale leidis Väino Hallikmägi Reformierakonnast, et ainult Pärnu kuurordile tähelepanu osutamisest jääb väheseks ja Pärnu vajab enam kõrgharidusega inimeste rakendamist linna edaspidises arengus. Ta nõustus Annely Akkermanniga, et kõrgharidusega spetsialistide osakaalu tuleb Pärnus oluliselt tõsta. Praegusest Eesti 25 protsendilisest keskmisest jääb Pärnu 10 protsendiga maha. Praegu töötava Saksa tehnoloogia kooli kõrvale võiks tuua Tallinna Tehnikaülikooli haru. Samas rõhutas ta, et riik ei saa kohaliku regiooni arengule mitte niipalju kaasa rääkida, kui kohalikud omavalitsused ise seda võiksid teha. Olulist tähelepanu tuleb osutada ettevõtlusõppele, millega ongi Pärnumaal seni edukalt tegeletud.