Riigipeade mälestusjumalateenistus Narva Aleksandri Suurkirikus

Sündiva traditsiooni kohaselt langetati täna pea, et mälestada Eesti Vabariigi riigivanemaid ja presidente, kes on seisnud kõige nähtavamal viisil Eesti püsimise eest: Konstantin Päts, Otto Strandman, Jaan Tõnisson, Ado Birk, Ants Piip, Juhan Kukk, Friedrich Karl Akel, Jüri Jaakson, Jaan Teemant, August Rei, Kaarel Eenpalu, Jüri Uluots, Aleksander Warma, Tõnis Kint, Heinrich Mark ja Lennart Meri.

Tänane mälestusjumalateenistus vastupanuvõitluse päeval peeti lahkunud riigivanemate ja presidentide auks Eesti suurimas pühakojas, Narva Aleksandri Suurkirikus. Tänavu korraldati taolist sündmust neljandat korda. Varem on seda vastupanuvõitluse päeval tehtud Tallinna Toomkirikus, Pühavaimu kirikus ja mullu Tartu Jaani kirikus. Käesoleval aastal seoti esimest korda mälestusteenistus kontserdiga, millel esinesid kammerkoor „Meriko“ Merike Toro juhatusel, Narva Sümfooniaorkestri keelpillikoosseis Anatoli Štšura juhatusel, samuti Tuuliki Jürjo.

Mälestusjumalateenistuse korraldasid taas EELK ja Konstantin Pätsi Muuseum. Teenisid EELK peapiiskop Andres Põder, Viru praost Avo Kiir ja Narva Aleksandri koguduse õpetaja Villu Jürjo. Ettevalmistustega tegelesid Pätsi muuseumi tegevjuht Elle Lees ja tema abiline Jaan Audru. Kohal viibisid president Arnold Rüütel, maavanem, linnapea, Eesti vabaduse eest seisnud ja tänased Eesti vabaduse kaitsjad ning teised kirikulised.

Mälestuskõne pidas MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi juhatuse esimees Trivimi Velliste, kelle kõne tekst on esitatud allpool väikeste katkete ära jätmisega.

Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves ütles üheksa päeva tagasi Toompea lossis selle Riigikogu koosseisu viimast hooaega avades, et Eesti riik on valmis. Ta pidas silmas seda, et lõpuks ometi on nn. üleminekuaeg lõppenud ja Eesti on jõudnud – või on kohe-kohe jõudmas – nn. normaalsete tavaliste riikide perre. Ja on tõepoolest märkimisväärne, et Eesti Vabariik on siinse piirkonna riikidest kõige täielikumalt lõimunud n.ö. õhtumaa perre – isegi enam kui meie vanad naabrid Soome ja Rootsi või koguni Taani. Mõned põhjamaad kuuluvad NATO-sse, teised mitte, soomlased kasutavad maksevahendina eurot, ülejäänud mitte. Kuid Eesti on ühinenud kõigega, mis euroatlantilisel elukorraldusel on pakkuda. Oleme NATO-s, oleme Euroopa Liidus ja Schengeni viisaruumis ning vähem kui saja päeva pärast teeme oma ostud eurode eest. Seetõttu on meie tänane päev teravas kontrastis meeleoluga, mis valitses sellel maal ja iseäranis ka selles linnas 66 aastat tagasi.

Nagu me teame, on tänane päev juba neljandat aastat seadusega kuulutatud vastupanuvõitluse päevaks. Täpselt 66 aastat tagasi rebiti Eesti pealinnas Toompeal Pika Hermanni tornist sinimustvalge riigilipp ja asendati punalipuga. Samal ajal pidas Vabariigi Valitsus Otto Tiefi juhatusel Läänemaal Põgari palvemajas oma istungit.

Üürikesed päevad pikas sõjas hakkasid otsa saama. Väga suur hulk – seitse protsenti – Eesti rahvast põgenes isamaalt, et pääseda küüditamisest või, mis veel saatuslikum, surmast.

Pagulaste õlgadele langes ebaproportsionaalselt suur koorem: hoida nähtavalt ja kuuldavalt Eesti Vabariigi elutuld – see tähendab sõnumit: Eesti Vabariik pole kadunud. Põhiseadusest tuleneva õigusliku järjepidevuse korras on katkematult ametis – aastakümnest aastakümnesse – Vabariigi Valitsus eksiilis. Ametis on vabade riikide valitsuste poolt tunnustatud Eesti diplomaatilised esindused.
Mõeldes täna – nii nagu igal aasta 22. septembril – Eesti riigipea kohusetäitjale 66 aastat tagasi – professor Jüri Uluotsale, kes nimetas ametisse Otto Tiefi valitsuse, mõeldes paljudele teistele toonastele vastupanuvõitlejatele, peame meeles pidama: 1944. aastal usuti, et kordub Vabadussõja-aegne sündmuste käik: sakslased aitavad Punaarmeed siinsamas Narva jõe kaldal kinni hoida kuni Eesti valitsus kogub oma jõud ja haarab sobival hetkel ohjad. Ja kui Punaarmee õnnestub hoida teisel pool Narva jõge, on sõjajärgsel rahukonverentsil, tuginedes Atlandi hartale, Eestil õigus ja võimalus nõuda oma.

Paraku polnud 1944. aasta Punaarmee enam see, mis ta oli olnud üks inimpõlv varem, 1918. aastal. Kuid öeldu ei tähenda, et Eesti sõdurite surmaheitlus siin Narva ruumis – Sinimägedes oleks olnud asjata. Just Sinimäed andsidki 70 tuhandele kaasmaalasele aega pakku minna. Kui meie pagulaskond olnuks oluliselt väiksearvulisem, oleks ka pool sajandit väldanud välisvõitlus olnud tunduvalt ülejõukäivam. Edukas välisvõitlus üheskoos meie lõunanaabritest saatusekaaslastega ja sellest tulenenud Lääneriikide poliitika Eesti, Läti ja Leedu Vabariigi suhtes aga andis suurt tuge metsavendadele ja hiljem veretule vastupanule kodumaal.

Üks olulisemaid asju maailmas on sõjamehe au. Need olid noored mehed, kes - Eesti nimel! – panid kaalukausile oma elu. Paljud nendest on juba 66 aastat isamaa mullas. Langenute ellujäänud sõbrad on aga tänaseks jõudnud väga kõrgesse ikka – nad on 85 või üle selle.

Aga lisaks nendele, samuti lisaks Teise maailmasõja Eesti sõduritele, lisaks metsavendadele, mälestame ja austame täna ka neid, kes pikkade okupatsiooniaastakümnete jooksul osutasid võõrale võimule vastupanu oma silmatorkavalt kindla ja julge hoiakuga – kes söandasid avalikult Eestile vabadust nõuda. Nad teadsid, et neil tuleb selle eest vaevelda vanglais ja vangilaagreis, aga nad nõudsid siiski.

Me mälestame täna Jüri Kukke, Endel Ratast, Erik Udamit, äsjalahkunud Arvo Pestit ja nende saatusekaaslasi. Me avaldame täna austust ja sügavat tänu Lagle Parekile, Enn Tartole, Mart Niklusele, Eve Pärnastele ja paljudele nende kaasvõitlejaile. Aga me oleme mõtetes ka nendega, kes hukkusid pärast sõda siinses kurikuulsas vangilaagris, mille seinal Eesti Muinsuskaitse Seltsi eestvõttel avati täna mälestustahvel.

Mullu möödus 125 aastat sinimustvalge lipu pühitsemisest Otepääl. Seljataha jäänud Eesti lipu juubeliaasta on meile tähendanud sinimustvalgete värvide senisest jõulisemat tagasitulekut eestlase südamesse. Seda võisime märgata viimasel suurel üldlaulupeol. Mitte kunagi varem kogu Eesti ajaloos pole korraga välja toodud nii palju sinimustvalgeid lippe!

Nii Eesti suurmehed, kelle nimed on täna siin pühakojas kõlanud, kui ka need, keda me täna nimetada ei jõua, olid ju kõik väga erinevad inimesed, nad kandsid paljuski väga erinevaid vaateid. Ent neid kõiki ühendas üks - armastus sinimustvalge lipu vastu.

Kandkem meiegi oma südames kustumatu leegina seda armastust. Lehvigu meie olulistel tähtpäevadel iga maja küljes, iga talu õuel sinimustvalged lipud! Kestku meie rahvas, kosugu meie maa ja kõlagu meie keel!

Jätkugu meil jõudu paluda ja uskuda headusse.

See pühakoda oli aastakümneid varemeis, täna enam mitte. Meie jaoks on see suur ime! See ime õpetab meid uskuma, et ka võimatu võib ikkagi võimalikuks osutuda. Meie kõige suuremad ja kirkamad unistused võivad ikkagi teoks saada. Nii nagu on juhtunud meie riigiga, mis on juba ligi kaks aastakümmet tagasi võinud varjusurmast ärgata. Osakem sellest ikkagi rõõmu tunda! Sest sellised asjad ei ole iseenesestmõistetavad, vaid on väga suur kingitus. Ja osakem igapäevaelus märgata ka väikeste asjade suurust. Meie lahkunud rahvuslik suurmees Jaan Kross ei väsinud kordamast: ärgem kaotagem oma kõnepruugist sõna „ligimesearmastus“! Niisiis, märgakem õigel hetkel kõrvalseisja sõnatut abipalvet!

Samal päeval riigipeade mälestusjumalateenistusega Narva Aleksandri Suurkirikus avati Narva vangilaagri kalmistul mälestustahvel 37 hukkunud eestlase nimega.

Fotode autor: PEETER TALVAR

Narva vangilaagrisse toodi inimesi Eestist ja teistest piirkondadest, mida Nõukogude Liit okupeeris. Paljud riigi- ja kultuuritegelased sattusid laagrisse 1950. aasta kultuuripleenumi järel.Vangistatud kultuuritegelaste kõrval oli saatuse iroonia tahtel ka Nõukogude võimule lojaalseid inimesi, kes mingil põhjusel ikkagi põlatute nimekirja arvati. Vähemalt tuhatkond inimest on maetud nimetutesse haudadesse kauaks unustatud surnuaial. Sellele kalmistule maetud hukkunutest teatakse väheseid. Teadmata on isegi paljude surnute rahvused. Hiljuti paigaldati mälestustahvel vangilaagris hukkunud ukrainlastele. Nüüd avati mälestustahvel 37-le eestlasele. Oli ka pääsenuid. Üks õnnelikest oli helilooja Tuudur Vettik, kes surmalaagrist elusalt välja tuli. Tuudur Vettiku südamlik Eesti auks loodud laul "Su Põhjamaa päikese kullast" kõlas mälestushetkel Narva vangilaagri kalmistul.

Muinsuskaitse Seltsi esimees Jaan Tamm ütles, et see on üks lüli ahelas, mis algas Molotovi-Ribbentropi pakti allakirjutamisega 1939. aasta 23. augustil ja mis oleks pidanud lõppema koos Teise maailmasõjaga, aga tegelikult kestab tänase päevani.