Rusudest väljapääsu otsides


Rusudest väljapääsu otsides
Poiss Jordaania pagulaslaagris. Tänaseks pakub 2012. aastal avatud Zataari laager katust ligi 80 000 Süüria põgenikuleFoto: Mark Garten/ÜRO

16. aprilli õhtul valmistus Ecuadoris Muisne linnas perekond Chavez oma majas õhtust sööma. Isa Antonio kutsus lapsi korrale ja ema Maria serveeris toitu, kui korraga hakkas elamine jõuliselt rappuma. Paanikas ja karjudes haarasid vanemad lapsed käeotsa ning jooksid õue, kust sai veel vaadata vaid koduseinte kokkuvarisemist. Ecuadori raputas sel hetkel maavärin magnituudiga 7,8.

Segaduses ja šokis inimesed tajusid nõrgemaid järeltõukeid veel 24 tundi hiljem. Hetkega olid rusudeks muutunud tuhandete inimeste kodud, koolid ja töökohad. Majavaremete alla jättis oma elu üle 600 inimese. Kust saab arstiabi suur hulk vigastatuid, kust peavarju ja aset ööseks? Kust saada vett ja süüa?

2013. aastal jäi üks Süüria linn ette võitlejate rindeliinile. Selles linnakeses elas õpetajana töötav Jasmine, kelle mees oli otsustanud võitlejatega ühineda. Suur osa naisi, lapsi ja vanureid pagendati enne suuremaid lahinguid oma kompsudega linnast välja. Nii alustas ka Jasmine oma 13-, 10- ja 5-aastaste lastega teekonda üle kivikõrbe lähedal asuvasse Jordaaniasse. Rännak oli väsitav ja kestis mitmeid päevi. Tänaseks on ema kolme lapsega elanud Jordaania pagulaslaagri telklinnakus kaks aastat, sest üksiku naise ja väikeste laste emana ei ole tal võimalust linnas eluaset rentida. Lapsed veedavad päevi teiste lastega mängides ja hommikupoolikutel käivad mõne tunni laagrisse rajatud koolis, kus vahel ka Jasmine abiks käib. Pagulasstaatuse tõttu ta ametlikult õpetajana töötada ei tohi, sest kohalikul kogukonnal on õigus kaitsta oma töökohti. Toidu, vee ja riided saab Jasmine laagris töötavatelt abiorganisatsioonidelt. Kel raha, saab endale laagriplatsile tekkinud kaubatänavalt osta ka kõike muud meelepärast. Mis saab Jasminest edasi, kui ei saa ega tohi tööd teha? Mis saab lastest, kes iga päevaga sirguvad, aga jäävad pooliku haridusega? Kus on väljapääs?

Seotud lood:

Sarnaseid küsimusi küsivad igapäevaselt miljonid inimesed, kes elavad statistika järgi keskmiselt 5–17 aastat väljapääsmatus ja abitus olukorras võõras riigis pagulaslaagrites, sest nende kodus käib pikk ja lõppematu sõda. Kogu nende maine vara on hävitatud, kooliharidus katkenud või katkendlik, eneseusk ja -väärikus nullis.

Need on vaid kaks tüüpilist näidet sellest, mis on silme ees maikuu viimasel nädalal Istanbulis toimuval esimesel Maailma Humanitaartippkohtumisele saabujatel. Üleilmse kohtumise initsiatiiv tuli ÜRO peasekretärilt Ban Ki-Moonilt, et valitsustele meelde tuletada vanu kokkuleppeid ja leida uudseid lahendusi üha keerukamatele ja pikemalt kestvatele humanitaarkriisidele, mille on põhjustanud kas inimesed või loodus. Üldistades saab öelda, et humanitaartippkohtumine on suur vabatahtlik üleilmne kogunemine, kus valitsustele, vabaühendustele ja erasektorile antakse võimalus laiapõhjaliseks aruteluks humanitaarkriiside lahendamise teemadel ning oodatakse riikidelt lubadusi, et nad peavad kinni kokku lepitud normidest ja on valmis rohkem pingutama.