„Mu meele teeb haigeks, kui selle peale mõtlen, kui vaesed meie laulu poolest oleme," kurtis Johann Voldemar Jannsen. 1858. a. „Perno Postimehes” kiitis papa Jannsen Saksamaad, kus igas külas leidus lauluseltse, soovides nõndaviisi õhutada ka eestlasi eeskuju järgima.
Käesoleval aastal mõõdab Sindi segakoor läbitud teekonna pikkuseks 140 aastat. Sindi segakoor on Sindi linna kõige pikema eaga muusikakollektiiv. 1869. aastal võttis koor osa esimesest laulpeost Tartus ning vahelduva eduga on tegevus jätkunud tänapäevani.
Miks laulukoor peab end ülemaaliste laulupidude algusajaga üheealiseks ja mitte vanemaks, pole õnnestunud ammendavat vastust leida. Teada on, et 1861. a. olevat kalevivabriku omanik Johann Christoph Wöhrmann viinud viis meest ja ühe naise Riiga, kus toimusid kuus päeva kestnud saksa laulupäevad. Ilmselt Riias kogetust innustust saanutena, sütitasid laulupeolised Sindis samuti inimesi laulusetsidesse koonduma. Juba 1862. a. oli Sindi laulukoor kutsutud 6 km kaugusel olevasse Taali mõisa, kus toimus suurejooneline mõisniku suguvõsa pidu. Sindi laulukoori vanema Hilda Maaritsa käsikirjaliste andmete põhjal võib kinnitada, et aastal 1867 juhatas kooliõpetaja Hansen 27 liikmelist segakoori. Hansen, kes oli samal ajal ka vallavanem, korraldas rahva muusikahuvi virgutamiseks kontserdi, kandes ise laulukoori esinemisega kaasnevad kulud.
Suursündmuseks kujunes Eesti esimesele laulupeole minek. Paraku istusid plaanvankritele vaid mehed. Wöhrmanni korraldusel õmmeldi 16 lauljale mustast kalevist ja sametise kraega ülikonnad. Laulukoori lipukavandi valmistas vabriku kunstnik ja naised tikkisid kandle kujutise lipukangale. Sindi koor oli Pärnumaalt laulupeo teekonnale asujatest üks väheseid. Nagu tolleaegne Perno Postimees asja selgitas, tingis osavõtjate vähesust kauge vahemaa. Zintenhofi (selleagne Sindi nimetus) laulukoori lipu all marssisid Tartu laulupeol ka Voltveti lauljad. Ilmselt oli põhjus Sindi ja Voltveti vabrikute omavahelises seoses.
Erilise elamusega kõneldi 1877. aastast. Suvel korraldati pühapäeviti retkeid roheluse rüppe. Päeva alustati rongkäiguga vabriku väravast. Kirjelduse järgi sammusid kõige ees organiseerijad, neile järgnesid pasunakoor ja laulukoorid oma helesinise siidilipuga. Esinejate sabas liikus linnarahvas, kes olid riietunud rahvarõivaisse või kandsid pühapäevaseid riideid. Mehed kandsid eestikirja vööd üle vasaku õla ja paremal puusal rippus kapp janu kustutamiseks. Naistel olid käes vitstest punutud korvid toiduga. Metsaalusel peoplatsil tantsiti, mängiti, lauldi ja katsuti jõudu jooksmise, vägikaikavedamise, tõstmise ja maadlusega.
August Kask kirjutas oma isiklikes mälestustes alates 1893. aastast, mil ta nelja-aastase poisikesena vaatas kõrgel jõe kaldapealsel koos emaga jõele ja nägi jaaniöö pühitsemist.
Jaaniõhtutel kogunes Sindi rahvas Pärnu jõe kaldale. Kasutati kaht suurt vabriku paati, mis muidu olid mõeldud jõepõhjast kruusa võtmiseks. Jaaniõhtuks kaunistati paadid kaskede, lippude ja valgustandvate laternatega. Ühte paati astusid lauljad, teise muusikud. Paatidega liiguti mööda jõge ja lasti kuuldavale meeldivaid helisid. Kas poleks mõtekas proovida kaugete aegade tavadest midagi uuesti korrata?
1897. a. „Olevikust” saab lugeda 25. novembril korraldatud suurest peost Sindi karskusseltsi saalis, kus esines 60-liikmeline segakoor.
1900. a. peetud kolm päeva kestnud Pärnumaa kolmandal laulupeol toimus ka võistulaulmine, millel Sindi koor saavutas II koha. Koorijuht Karl Klaassen sai autasuks väärtusliku eebenipuust taktikepi. Kõigile kooriliikmetele jagati 5 hõberubla. Vene-Jaapani sõja aastail 1904-1910 koorilaulmine soikus, kuna igasugused kooskäimised keelustati. Kuid vaatamata karmidele hoiatustele leiti siiski võimalusi kodudes väikeste gruppidega harjutamiseks.
Seevastu 1912. a. organiseeriti Sindis koguni kaks koori. Vastuolud repertuaari valiku ja esitamise taseme nõudlikuse vahel viisid osa koorist Karl Uudiku juhtimise alla ja teised koondusid Karl Vestuse ümber. Paar aastat hiljem Vestuse lahkumise järel jätkati Uudiku taktikepi tahtel.
1921. a. sai Sindi alevi õigused. Selleks puhuks organiseeriti ühekordne suurüritus. Endine kauaaegne koorijuht Vestus otsis üles kõik vanad lauljad ja leidis uusi laulusõpru. Nii organiseeriti võimas segakoor.
Seejärel võttis koorijuhtimise taas üle Raja, kes tegi seda tööd kogu iseseisvuse aja, lõpetades dirigeerimise 1944. a. August Kask kirjutas tema kohta, et Raja oli äärmiselt hea muusikalise kuulmisega, mängis laitmatult viiulit ja orelit. Kooritöös polnud ta küll väga järjekindel ja kippus eriti lõpupoole väsima. Siiski kogus ta koori paar nädalat enne suuremaid sündmuseid kokku, et lihvida varem õpitut ja lisada repertuaari ka uusi laule.
Pärast II Maailmasõda võttis kogumine aega, et koorile päriselt jalad uuesti alla saada. Alles alates 1951. aastast saab rääkida Segakoor Sindi järjepidevast tegevusest kuni käesoleva ajani. Nõukoguliku kombe kohaselt tehti vabriku ametiühingu, direktori ja Pärnu maakonna kultuuriosakonna ühisel otsusel kooriliikmete kokkukutsumine ülesandeks Hilda Maaritsale, kes valiti ühtlasi koorivanemaks. Seda kohustust kandis ta veerand sajandit ja kauemgi.
Koorijuhtide nimepidi nimetamine läheks aga väga pikale. Neid saab kokku üle paarikümne. Olgu siiski mõned nimed väga juhusliku valiku põhjal nimetatud. Voldemar Rumessen juhatas koori 1951-1957. aastani, peale selle lühemat aega aastatel 1962-1964. Lehte Rinaldo on juhatanud 21 aastat koori. Üleriigiliselt tuntuks saanud kooridirigendist võib nimetada Ants Üleoja, kes seisis taktikepiga koori ees 1961 ja 1962. aastal. Spordimees Martin Miilberg on koori juhatanud kahel perioodil. Koori on juhatanud ka Helle Salumäe, kes praegu teeb Sindi lasteaias väikeste lastega väga head tööd. Praegune Slavjanotška muusikaline juht Tõiv Tiits alustas 2001. a. sügishooaega 25 lauljaga.
Praegune koorijuht Kristel Reinsalu dirigeeris 1999. ja 2000. aastal ja pärast vaheaega alustas taas 2005. a. veebruaris koos Aire Luhaojaga. Vahepeal hoidis koori koos koorivanemana praegune Sindi raamatukogu direktor ja endine Sindi Sõnumite toimetaja Ene (Pärkma) Michelis. „Kooris hoidis Ene Michelis vaimse emana kampa koos,” soovib Reinsalu erilise soojusega rõhutada. Naishäältega tegeleb praegu Luhaoja. Meeste häältega tegeleb Reinsalu. Tema saadab vajadusel ka klaveril. Aino Edo on aga koorivanem. Staazikamad lauljad on olnud Ülo Reinsalu, Vanda Kaunimäe, Vilja Miilberg, Leili Soll on kooris laulnud koguni 45 aastat. Praeguses koosseisus on Sindi kooris kõige kauem laulnud Sirje Aigro, umbes 30-ne aasta ringis.
Sindi segkooril on kõige pikaajalisemad sõprussuhted Tori segakooriga. Sõbralik läbikäimine toimub naabervalla Paikuse kooriga. Viimsi segakooriga saadi sõbraks 2005. a. Kaugeim sõpruskoor asub hõimukaaslaste juures: Anjalankoski Myllykoski Metallimeeste koor.
Kuid sõprussuhetes ollakse ka omavahel. Lauluharjutuste kõrval korraldatakse sagedaseid omavahelisi kokkusaamisi. Üks meeldivamaid koosolemise paiku on Kristeli Sookana kodutalu Tori valla Kildemaa külas, mis asub Põlendmaa ja Taali vahel.
Eelmise laulupeo aastal istutas Sindi segakoori tookordne vanim laulja Hugo Krause koos naiskoor „Linda” juhi Iivi Kullami ja tema 5aastase lapselapse Ingridiga Tahkurannas miljonenda puu. Tutvustamaks Euroopale Eesti metsarohkust ja ainulaadset laulu- ja tantsupidude tava, istutasid 20 000 tantsu- ja laulupeolist, samuti vabatahtlikku, Eesti metsadesse miljon puud.
Paistab, et Sindi segakoori osade lauljate laulmise soov on nii suur, et korrast nädalas jääb kokkusaamiseks väheseks. Küllap seepärast moodustati eelmise aasta novembris samade koori liikmete baasil veel naisansambel „Šal-lal-laa”, kelle 8-liikmeline elavaloomuline kollektiiv pälvis hiljuti lõppenud Pärnumaa vokaalansamblite konkursil publiku lemmiku tiitli.
Juba eeloleval reedel, 1. mail, soovib Segakoor Sindi oma olemasolu 140. aastapäeva tähistada suurejoonelise üldrahvaliku peoga. Kell 17.00 algab rongkäik Sindi Linnavalitsuse juurest, mida saadab pasunakoor. Pool tundi enne seda toimub aga veel üks pidulik sündmus, millest on palutud osa võtta ka juubelikooril. Sindi raekoja torni heisatakse alaliselt lehvima Eesti lipp.
Rongkäik suundub Sindi seltsimajja, kus Sindi laulukoori kõrval esinevad Slavjanotška ja sõpruskoorid Torist, Paikuselt ja Viimsist.
