Uus „Estonia“ klaver sai Sindis pidulikult vastuvõetud


Uus „Estonia“ klaver sai Sindis pidulikult vastuvõetud

Reedel, 8. aprillil, oli Karl Jüri Rammi nimelises Sindi Muusikakoolis tõeliselt suur pidupäev, kui kooli direkori kohusetäitja Mall Türk ja klaveriõpetaja Tiina Vihul eemaldasid uhiuuelt Estonia stuudioklaverilt katte.

Katte eemaldavad klaverilt Tiina Vihul ja Mall Türk; professor Venno Laul tutvustab klaveri seesmist mehhanismi

Pärast seda, kui Tiina Vihul mängis pidulikku sündmust tunnistama tulnud külalistele avalooks Frédéric Chopin’i Largo ja Margo Kõlari „Martale“ filmist „Nimed marmortahvlil“, ütles klaveriõpetaja, et kuigi muusikakool on lapsi õpetanud juba 23 aastat, pole neil seni olnud uhiuut ja laitmatult töötavat tiibklaverit! „Kohati hakkas mul kui klaveriõpetajal lausa pea ringi käima, et meeles pidada, millise kõmiseva või millise juhtmega pilli taga seekord laps esinema peaks? Millist pala üldse kõmisevale pillile valida?“

Nüüd seda muret enam pole. Eelmisel nädalal vahetult pärast klaveri häälestust sai uuel klaveril esimesena klahvide taha istuda 4. klassi õpilane Karl-Joosep Kass. Avamispäeval mängis ta külalistele Zofia Iszkowska kaanoni „Külakiriku kellad“. Uue klaveri võimalusi tuli avapäeval proovima ka kooli vilistlane Ivo Rosenberg, kes praegu õpib Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis koorijuhi erialal. 1. klassis õppiv Ivo noorim õde Karin Rosenberg aga mängis enne venna esinemist Druškevitši „Vanaema meenutused“. Tunnustatud kontsertmeister Sirje Elbrecht saatis uuel klaveril viiulimängijat Gäroli Rohelsaart ja tuuba puhujat Enri Remmelgast.

Tiina Vihul peab eriliselt oluliseks praegusel ajahetkel seda, et Sindis töötavad otsustavatel kohtadel inimesed, kes on ise muusikat õppinud ja saavad aru, miks muusikakoolile klaverit vajati. Mitte süntesaatorit, mitte digiklaverit, vaid ehedalt originaalset, sügava- ja varjundirikka kõlaga klaverit. „Kuniks on kohti, kus seda mõistetakse, ei räägi me Eestis õnneks vaid klaverimuuseumist, mida härra Alo Põldmäe just loomas on ja millesse annetatakse ka meie eelnev, 19 sajandi väsinud, kuid ülevuntsitud Ritmüller & Sohn Göttingen,“ on klaveriõpetaja rahul, aga tunnustab ka restauraator hr. Arvo Saarva poolt tehtud head tööd väga eksootilise ja kauni välimusega klaveri juures, mis vaatamata kõigile katsetele osutus tänapäevases helistikus mängimiseks sobimatuks.

Pidulikul sündmusel võttis samuti sõna ”Estonia” klaverivabriku juht professor Venno Laul, kes tundis heameelt sellest, et meistrite töövili nõnda sooja vastuvõtu osaliseks on saanud. „„Estonia“ klavereid saadetakse üle maailma laiali, valdav osa läheb siiski Ameerikasse, aga ka Austraaliasse, Jaapanisse, Taivani,“ tõi Venno Laul näiteid, kui tuntud nende klaver on ja lisas, et ühegi instrumendi puhul ei tee nad kvaliteedis järeleandmisi. Nii on Sindi muusikakooli klaver sama hea, nagu selle analoog ükskõik millises kohas mujal maailmas ja alati vastuvõetav ka kõige nõudlikuma muusikalise kuulmisega kõrvale.

Venno Laul tunnustas Sindis tehtud valikut „Estonia“ kasuks, kuigi oleks võidud osta ka tunduvalt odavama Hiina või muu klaveri. Kuid see oleks tähendanud kvaliteedi allahindlust. „Elektrilised pillid võivad ju olla mingisugused töövahendid, aga need pole õiged instrumendid tõelise muusikalise hariduse saamiseks, sest neil puudub seesmine hing,“ selgitas professor, kui ta vajutas klaveri klahvile ja lasi helil lõpuni kõlada. Ta ütles, et see pill suudab vastata selliselt, milleks puudub võimekus elektroonilisel või konveieri lindilt tuleval masstoodangus instrumendil. „Inimene paneb oma hinge sõrme puudutusega akustilisesse klaverisse ja see pole võrreldav kontaktiga tundetul elektrilise instrumendi klahvil,“ kirjeldas Venno Laul pillide olulist erinevust. „Näiteks Kalle Randalu on öelnud, et see klaver vastab mulle – selles ongi vahe akustilise ja digitaalse klaveri vahel,“ kinnitas professor oma seisukohta tuntud pianisti sõnadega.

*

Samal teemal:

Fotoreportaaž klaveri saabumisest

Estonia Klaverivabrik valmistab Sindi Muusikakoolile klaveri

Õpilasõhtud muusikaga