Yvonne külastab igal kevadel Pärnut
Yvonne Quarfot on eestlaste sõber, kes armastab inimesi, kunsti ja lilli.
Kui ma pühapäeval juhuslikult valitud teekonnal jalgrattaga sõites põikasin viivuks Sindi Seltsimaja juhataja koduaeda, ei osanud kuidagi aimata, et järgmisel hetkel kohtun haruldaselt huvitava ja suurepärase isiksusega. Tema nimi on Yvonne Quarfot. Jutuajamise käigus selgus, et Yvonne sünnilinn on 60 tuhande elanikuga Nüköping, mis asub Stokholmist 100 km lõunapool. Praegune elukoht on Fliseryd, 1500 elanikuga küla. Pärnu sõpruslinn Oskarshamn jääb külast vaid 23 km kaugusele. Tema kodu paikneb maalilise Emöni jõe alamjooksu ääres. 220 km pikkune Emön on Rootsis oma suuruselt teine jõgi, milles leidub 35 liiki kalu. Vääriskaladest nimetas ta kolme lõheliste hulka kuuluvat kala. Alles hiljuti sikutas naaber jõest välja 4,5 kg kaaluva purika. Kaladega on Yvonnel olnud eriline suhe pikka aega. Varem omas ta koguni 27 kuupmeetri suurust basseini, milles ujusid eksootilised Jaapani saarestikes elavad kalad.
Kahe tütre ema ja kuue lapselapse vanaemaYvonne avastas Eesti enda jaoks 21 aastat tagasi. Tol ajal oli rootslanna 46 aastane kui lootis, et Pärnu taastusravikeskuses Tervis saadavad tervistavad protseduurid lubavad tal ratastoolilt maha astuda. Tema valik oli õige, sest praegu ei oskaks kuidagi aimata kunagist rasket tervisehäiret. Nüüd külastab ta ilma ühtki suve vahele jätmata igal aastal 4 kuni 5 nädala kestel Pärnut. Kõik kevade viimased nädalad veedab elurõõmus daam suvituslinnas, kus üheks meelistegevuseks on tantsupõrandatel jala keerutamine. Ajapikku on ta leidnud lähedased sõpruslikud suhted vähemalt 7 inimesega, kellest kõik pole üldsegi Pärnust. Üks elab Keilas, teine Viljandis ja Priitu külastab Yvonne Sindis. Tegelikult omab ta ääretult lähedast suhet kogu eesti rahvaga, kelle kaugem ajalugu ja lähiminevik erineb oluliselt rootslaste käekäigust.
Yvonne rääkis, et Rootsi üldhariduslikes koolides ei kõneldud sõnakestki iseseisvatest riikidest Leedust, Lätist ega Eestist, mis asuvad kiviviske kaugusel tema kodumaast Balti mere vastaskaldal. Nii teati vaid suurt Venemaad. Sellepärast tabas teda esimesel visiidil Eestit külastades tõeline üllatus kui avastas, et siinne loodus ja rahvas ei kujutagi mingit eksootilist piirkonda vaid on üsna sarnane Põhja-Euroopale.
Isiklikud kontaktid eestlastega Rootsis ja hiljem ka Eestis viisid ta raamatu kirjutamise mõttele. Lugejate sihtgrupiks pidid saama eelkõige rootslased, kelle kujutlusvõime tavakodaniku tasandil ei küündi selleni, mida eesti rahvas pidi taluma Teise maailmasõja eel, ajal ja järel Nõukogude okupatsiooni tingimustes. Yvonne koostatud 100 leheküljelise raamatu pealkirjaks sai „Flykten över Havet“, mis eesti keelde pandult tähendab ’põgenemine üle mere’. Sinisel kõval kaanel näeb inimestega ülekoormatud väikest põgenike paati ja foto all teksti: nad tulid lõunast väikeste paatidega üle Balti mere. 2003. aastal, kui raamat ilmavalgust nägi, oli autori nimi veel Yvonne Gustafsson. Raamatu sisuks on inimeste elu, kes 1944. aastal peale tungiva Vene armee eest põgenesid välismaale. Yvonne tunnistas, et intervjuude tegemine ja materjalide kogumine oli hingeliselt väga raske. Ta tegi tööd läbi pisarate, sest kõik jutustatud lood elas ta mõtetes kaasa peaaegu samasuguselt nagu oleks ise olnud üks neist põgenikest. Tema eesmärgiks oli seatud rootslaste teavitamine inimvaenulikest koledustest, mille uskumine pole praegugi kõigile rootslastele jõukohane. Pole midagi imestada, kui mõni veidras naiivsuses tõemeeli küsib, miks eestlased küüditamise korral politsei poole abisaamiseks ei pöördunud. Selline on mitmesaja aasta vältel heaolu ühiskonna mugavustega harjunud inimese naiivne ilustatud nägemus tegelikust elust. „Olen püüdnud oma rahvale selgitada, et eestlased ei tulnud Rootsi paremat elu otsima vaid neid sundis üle mere minema ellujäämise tahe,“ rääkis Yvonne, aga nentis samas, et isegi lähemad sugulased ei suuda lõpuni mõista õuduseid, mida Ida poolsed naabrid väikerahvale tekitasid.
Priidule ja Marikale kingitud raamatu esilehele on Yvonne kirjutanud: „Minu esimene ja viimane raamat...“ Tõepärase kuvandi loomiseks Teise maailmasõja aegsest Eestist kohustas teda kokku puutuma sündmustega, mis viisid une silmist ja tõid voodisse kaasa jubedaid unenägusid. Sellepärast tunnistas naine, et rohkem ta sellist tööd ette ei võtaks ja oleks teadnud enne kirjutamist ees ootavaid tegelikke asjaolusid, oleks võibolla isegi kirjutamisest loobunud.
Siiski pole ta iialgi tulnud mõttele loobuda käsitööst ja harrastuskunstnikuna tegeleb Yvonne päris originaalsete tegemistega. „Kunstiga olen olnud seotud kogu oma teadliku elu,“ ütles inimene, kellega olen veidi üle tunni aja jõudnud tutvuda. Priidu kodu on täidetud mitmesuguste kunstiteostega: maalid, erinevatest materjalidest ja huvitava töötluse tulemusel valminud kujukesed, ehted, klaasitööd, installatsioonid ja muu mõeldav. Igal kevadel Pärnut külastades võtab ta suure kotiga kaasa aastaga valminud kunstitööd, mida kingib heldelt paljudele. Priidu abikaasa Marika laob terve näituse vaatamiseks välja. Lauale ilmuvad hõbesõrmus ja kaelaehe. Mitmesuguseid kaelakeesid pärlite ja muude kaunistustega ilmub sahtlitest nähtavale loendamatu hulk, mida ta on ühele perele kinkinud. Klaasi all raami sees on kuivatatud kõrred. Klaasile on kantud värvilised lilleõie kroonlehed, mis esmapilgul meenutavad hoopis liblikaid. Harrastuskunstnikule meeldib maalida õlimaale loodusest, aga ta väldib akvarelle. Yvonne on teinud vitraaži taolisi seinakaunistusi ka oma kodukirikule. Pärnu Muuseumis on tema töid eksponeeritud kolmel korral. Ühel korral oli kunagise Sindi kutsekooli aulas koos Jaan Pärna ehistöödega näitusel ka Yvonne kunstilooming. Näib, et tema loomefantaasial pole piire. Daami rediküli tavapäraste esemete kõrval leidub kunstniku käekotis ruumi näpitsate, lõiketangide ja traadi jaoks. Diivanil istudes ja juttu vestes võib ta märkamatult võtta näppude vahele mõne pooleli oleva töö ja jätkata toimingut osavate kätega samal viisil nagu mõni teine pereema sokisäärt kududes. Looduses kõndides võib ta maas lebavas kivikeses ära tunda mõne loomakese kujundi ja tõstab selle üles, et hiljem talle soovitud viimistletud välimus anda. Yvonne asetas peopesale kivikese, mis on maalitud jänkuks. Kivi kuju on leitud selline, et ka ilma maalinguta omaks see jänesele iseloomulikke kumerusi. Vahel kombineerib ta puidu, savi ja veel mõne kolmanda, neljanda materjali üheks terviklikuks kompositsiooniks kokku. Samas võtab aga ette näiteks makramee põimimise.
Siiski on Yvonne elu keskne teema inimene ise, kellele ta soovib pidevalt head tehes midagi endast loovutada. Mures kannatava inimesega läheb ta kaasa ja kui ei suuda enamat, siis püüab teda lõpuni mõista. Kui võimalik, siis sirutab abikäe millegi konkreetse teostamiseks. Nii näiteks on tänu Yvonne abile ja vahendamisele praegu Tori Sõjameeste Mälestuskirikus olemas orel, mis mängib ja pakub rõõmu kirikulistele. Tema käsi on abistanud Pärnu Haiglale vajalike inventaride muretsemist. Ta on teinud veel muidki omakasupüüdmatuid heategusid nagu on olnud raamatu kirjutamine või eelpool kirjeldatud kunstitööde valmistamine üksnes selleks, et kinkida ja teistele rõõmu valmistada ilma mingit vastuteenet saamata.
Yvonne armastab inimsuhete soojust ja talle meeldivad lilled. Koduaias kasvatab ta 100 m2 peenardel 200 sorti lilletaimi.
