Tiina Laanem: meie riigi ja eluga oleks kõik korras, kui näeksin ka Kaja Kallast pargipingil jäätist limpsimas

Paljude jaoks kulgeb elu nüüd taas kunagises, pandeemiaeelses kiirtempos. Aga kas siis peab pidevalt kuhugi tõttama?

Koroonarütmis kulgenud kuud (või lausa aastad) sundisid peale oluliselt aeglasema elurütmi, kui olime harjunud. Enne ajas üks kohtumine, koosolek, reis, konverents, sünnipäev, seminar, pidu, teatriõhtu teist taga. Kõik kordasid, kuidas neil on kohutavalt kiire. Esimese vaba „augu“ leiaks ehk paari kuu pärast. Koroona tõmbas kõigele piduri ning needsamad inimesed õhkasid kooris, kui tore on see, kui saab kuhugi kiirustamata rahus puude latvu imetleda.

See oli väljastpoolt peale sunnitud pidurdus, mitte sisemine soov või ümbersünd ja seetõttu polegi vaja imestada, et paljude jaoks kulgeb elu taas kunagises tempos. Ka väline surve pöördus – nüüd on taas tunne, et äkki peaks selle, tolle ja kolmanda kärmelt ära ostma, sest kõik läheb kosmilise kiirusega kallimaks. Ehk peaks veel sinna ja tänna minema, sest juba räägitakse sügisel saabuvast COVIDi-lainest. Kiirustage, seltsimehed unetud! Jookske, krabage, rabage ja nautige nii, et jalad nõrgad.