Heiki Raudla: võilille tagasitulek

Kui vahel kurdetakse, et lapsed ei tunne enam looduse vastu huvi, siis võilillede kohta see jutt küll paika ei pea.

Kõik me oleme puhunud võilille kohevat seemnekobarat ning jälginud, kuidas seemned varrenupu küljest lahti tulevad ja minema lendavad. Nagu linnud. See kütkestab.

Mu lapsepõlv 1980. aastate Pelgulinnas oli võililledest tulvil. Need tärkasid, arenesid, moondusid kollastest õitest valgeteks pallideks, kuni alles jäid paljad nupud ja rootsud. Muidugi vohas igal pool ka muid kõrrelisi, nõgeseid ning palju muid taimi, mis tegid lastele vahetult selgeks kohaliku floora ilu ja valu, ka maitse ja tugevuse, kui tuli takjanuppu juustest välja sikutada.