Tiina Kaukvere: ka venemaalast peaks vaatama kui inimest

Ukraina sõja taustal on see vahel raske ning Eesti riigile kui institutsioonile ilmselt üle jõu käiv. Ent meile, tavainimestele argielu situatsioonides mitte. See on meie väljakutse võtta Venemaa kodanikku esmalt kui inimest ning alles seejärel kui agressorriigiga seotut. See eeldab eelarvamuste kõrvale jätmist ning südame avamist isegi, kui vastus võib olla haiget tegev.

Eesti riik seda turvakaalutustel ning sanktsioonina sõja eest teha ei saa. Seetõttu said külma „ei“ elamisloale politsei- ja piirivalveametilt Vene noorpaar, kellest üks oli siia veidi enne sõda tööle kutsutud. Vene kodanikele elamislube töötamiseks ei anta, olgu inimene nii sõjavastane kui olla saab. Nad peavad lahkuma.

Ma usun, et me tunneme südames alati selle ära, mis on inimlikult õige. Nagu tundsid Vene kodanikud minu palve peale vajalikuna jagada oma kogemust. See lugu pidi olema nende nimede ja nägudega. Tegime fotod kahest noorest, kellel on elu ees. Kes on kurvad, aga mitte pettunud. Enne trükkimist palusid nad pisarad silmis, et me seda ikkagi ei avaldaks. Nad tundsid, et neil ei ole õigust rääkida oma sekeldusest Ukraina sõja taustal. Ei ole õigust kurta, kommenteerida, veel vähem kritiseerida. Nad isegi leidsid, et pole õigust ebaõiglust tunda, olles Vene kodanikud. Mina jällegi tundsin kõrvaltvaatajana, et see õigus on neil ikkagi olemas ja aitab meil müüte murda.