Kuid ilmselgelt ei hakka ma toolist tõustes mõtisklema tšehhovlikult eilse kontserdi finesside üle, viljelema vestlust viimasest raamatust või seadma jalutuskäigu sihti. Ei, ma haaran muruniiduki, kastekannu, pintsli või labida järele. Haaran, silme ees terendamas rahvusromantilised pildid heinateost, viljalõikusest või kartulivõtust.