Nii ettevõtte, riigi kui ka rahvusvahelisel tasandil tuleb esitada raporteid ja aruandeid asjadest, mis sageli on raskesti mõõdetavad. Vastutasuks väljastavad kõik mainitud organid strateegiaid, arengukavasid, ambitsioonikaid eesmärke ning täiendavaid kohustusi ja piiranguid.

Vägisi tuleb meelde nõukaaegne arulage bürokraatia ja viisaastakuplaanid, mida tuli täita eelkõige paberil. Headest looduskaitsealgatustest on saanud asjad iseeneses, mille positiivset seost reaalse maailmaga on raske tuvastada.

Kas poleks aeg kui mitte maailma, siis vähemalt Euroopa tasandil hetkeks peatuda ja mõelda, kas me kaitseme loodust looduse pärast või üle pea kasvanud süsteemi elus hoidmiseks?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid