Mari Kartau: kas kaitseme loodust looduse või aruannete jaoks?
(1)Enamik metsamehi on alati loodusesõbrad olnud ja nii on see ka praegu. Varem polnud see sugugi keerukas: istutasid tamme, peletasid salaküti või asutasid kaitseala – kõik oli lihtne ja loogiline.
Praegu tähendab looduse kaitsmine eelkõige seda, et tuleb kursis olla Eesti seaduste ja rakendusaktidega, Euroopa direktiivide ja määrustega ning nende mahukate lisadega, rahvusvaheliste konventsioonidega, erinevate sertifitseerimissüsteemide nõuetega, kohtulahenditega, planeeringutega, kaasamismenetlustega jne.
Nii ettevõtte, riigi kui ka rahvusvahelisel tasandil tuleb esitada raporteid ja aruandeid asjadest, mis sageli on raskesti mõõdetavad. Vastutasuks väljastavad kõik mainitud organid strateegiaid, arengukavasid, ambitsioonikaid eesmärke ning täiendavaid kohustusi ja piiranguid.
Vägisi tuleb meelde nõukaaegne arulage bürokraatia ja viisaastakuplaanid, mida tuli täita eelkõige paberil. Headest looduskaitsealgatustest on saanud asjad iseeneses, mille positiivset seost reaalse maailmaga on raske tuvastada.
Kas poleks aeg kui mitte maailma, siis vähemalt Euroopa tasandil hetkeks peatuda ja mõelda, kas me kaitseme loodust looduse pärast või üle pea kasvanud süsteemi elus hoidmiseks?
