"Ma nägin päikesepaistet vihmasajus"

Kui saabus aasta lõpp, tuli poelettidele robinal armatusest kõnelevaid teoseid. Ja tore on. Armastussonettide valimik Ma nägin päiksepaistet vihmasajus. Valik maailma armastussonette“ on üks ilmatuma ilus raamat, mida pole patt ka niisama silmitseda ja kaant silitada. Kui see siis viimaks avada, on tuba õrna armuhurma täis. Aga mitte ainult lemberõõmust ei räägi sonetid, vaid kõigest, mida armastusega ikka käsikäes käib, näiteks viha, kättemaks ja õudne ulg. Rebekka Lotmani ja Laura Pääbo koostatud luulevalimik sisaldab tõelist varandust – tervenisti 308 sonetti 104 poeedilt, sealhulgas 66 uut seni ilmumata tõlget. Võib mängida mängu, et kes leiab Shakespeare´i homoerootilise soneti, see on võidumees. Sest üks selline selles leidub, õhutades eri ringkondades arutelusid suure looja enda seksuaalsest orientatsioonist. Kui sonetid läbi töötatud, on paslik võtta ette teine armastust käsitlev teos, milleks on „Armastuse planeet“. Luuletused on valinud ja kimpu seadnud Doris Kareva.

Raamat

Oma väike majake metsa sees. Kas ei kõla armsalt? Paljud unistavad sellest ja osadel läheb unistus täide ka. Aga nagu elus ikka – on takistusi, raskuseid. Manona Paris asus oma perega koroona puhkedes maamajja elama ja see pole teps mitte meelakkumine. Kui kukud, tuleb end üles ajada. Nii võiks iseloomustada Petrone Prindi selle aasta väljalaset „Minu taluköök. Hakka uuesti elama“. Paris räägib kõigest ausalt ja ladusalt, ka uuesti elama hakkamisest, kevadeootusest ning tõdemusest, et paradiis ja põrgu on su enda sees. Ta tõdeb, et õnn on suuresti enda teha ja küsib, kumba sa oma rinnal soojendad – õuna või madu, küsib ta. Ja argised, justkui tühised asjad... kuidas nendega hakkama saada? Kuidas teha leiba? Lõkkel makarone? Kui ahi ei tööta, mida sa siis teed ja veegi enam siis, kui mees arvab, et teeb ise lõõrid puhtaks? Augud, kopitus, hallitus, hiirejunnid. See on jagatud lugu enda (taas) leidmisest. Ja pärast raamatu käest panemist saab lugeja kujutleda, kuidas omalgi oleks üks vana maja metsa sees, kus ritsikate siristamise saatel vekkida õunu või ube. Ning kuidas järgmisel suvel lähed sinna vanu vigu parandama ja sooritama uusi. Minul tekkis tahtmine minna vahustama vahukoort ja hautama koorekastmes liha nii nagu vanaema seda tegi. Seal on retseptid ka!

„Siberi haiku”

Et kuidas suppi soolati pisaratega ja südant soojendati lauluga ... Sel aastal ilmus kui tellitult mu lauale Leedu autorite 2017. aastal ilmunud teos „Siberi haiku“. Ilona Martsoni tõlkes ilmus see aga sel aastal ja lugu räägib küüditamisest koomiksi vormis. Teeb seda nii mõjusalt, et valu lõikab lihast ja luust läbi. Teksti autor on Jurga Vile, pildid joonistas Lina Itagaki.

Eessõnas kirjutab teksti autor Jurga, kuidas ta lapsena vennaga vahel lõunalauas lollitas ja siis kutsus isa neid korrale, öeldes, et tema oli Siberis ka külmunud kartuli üle õnnelik, sest midagi muud polnudki suhu pista. Oh kui palju on Eestiski neid, kes sääraseid asju kahjuks pidid üle elama!

See, et inimene oma kogemuse raamatuks vormib, kenasti kaante vahele paneb ja seda saavad paljud kaasmaalased lugeda, on kiiduväärt. Mari Tammur nii tegi ja tema kogemus on suureks abiks paljudele. Mina lugesin ja kirjutasin tema vaimus õnnepäevikut. Ja mis siis selgus? Ei midagi erilist justkui, eksole, aga siiski piisavalt palju, et miskit muutuks. Nimelt hakkasin teadlikult märkama igapäevaseid pisiasju, millest varem tuimalt mööda vuhisesin. See iidne ja tüütu jutt, et õnn vahib sul enamasti omaenda ukse ees, on tõsi. Ja et õnn vajab harjutamist.

Mõnes mõttes räägib õnnest ka Piret Põldveri „Hoog“, mis kõneleb alkoholist, selle mõjust tervisele ja sestap ka igapäevaõnnest. Kas alkoholiga on võimalik olla õnnelik? Jah, küllap on. Kuid mis saab siis, kui napsust saab su ainus rõõm? Põldveri raamat koosneb kahest osast. Esimene on ilukirjanduslik tekst. Teises osas saab lugeda intervjuusid endiste alkohoolikutega ja ühe kaassõltlasega.

Raamat

Tõlkekirjandusest võiks siin jäädagi kirjutama, aga et mitte head lugejat väsitada, tuleb teha karm valik. Esmalt siis võttagi ette Jüri Kolgi tõlgitud Lucia Berlini „Koduabilise käsiraamat“, mis on meistriklass. Novellidest koosnev raamat on eripärase stiiliga ja räägib tundlikult ning täpselt asjust, mis igaüht moel või teisel puudutab.

Seejärel võib kangemat kraami seedida suutev lugemissell ette võtta Marieke Lucas Rijneveldi „Õhtute ängi“. Tegu on noore autori debüütromaaniga. See tõsiasi paneb ahhetama ja võib vaid ette kujutada, missuguse rikkaliku pärandi ta oma tekstidega inimkonda rikastab. Tegu on ilukirjandusliku tekstiga, kuid nii mõndagi kattub autori enda elulooga. Ühtlasi poleks paha selle raamatu tuules läbi lugeda ka Kanada kirjaniku Gaétan Soucy teos „Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke“. Mõlemas raamatus on omal kohal painajalik hullus, türanlik(ud) vanem(ad), keha, süü, patt ja lunastus, üksindus ja igatsus puudutuse ning armastuse järele. On saladused, keldrid ja kõikjal hõljuv õõv.

Rijnevaldi teos pälvis meeletult tähelepanu terves maailmas, sai ülikõva Bookeri auhinna ja tõlgiti paljudesse keeltesse. On puhas õnn, et raamat Katrin Laiapea suurepärases tõlkes meiegi riiuleile maandunud on.

Aasta algusepoole lõi kõvasti laineid Kelly Sildaru elulooraamat, mille pani lobeda sulega kirja Kalle Muuli, kel elulooraamatute kirjutamine ilmselgelt käpas. Spordihuvilised, aga ka klatšimaiad on selle juba omale hankinud. Oli ju ka kõva mäsu selle raamatu ilmumise pärast, mis mõjus suurepärase reklaamina. Kelly ütles, et see pole küll miski raamat ja sisaldab valeväiteid. Autor omalt poolt leidis, et on teinud kõik õigesti. Nii napsati pehmekaanelist raamatut poelettidelt ja loeti himuga läbi. Mis hinda peab maksma vanem, kes võtab oma lapse treenida? Mida tähendab see lapsele endale, kes kuldmedaleid kastide kaupa keldrisse veab? Kas freestyle suusatamine on miski päris sport või niisama tilulilu? Mis on õige, mis vale? Kuidas ise talitaks? Vot neil teemadel saab lugeja mõtiskleda.

Vanessa Springora "Nõusolek"

Ja samuti Vanessa Springora „Nõusolek“, mis on maailmas kõvasti laineid löönud seksuaalsest kuritarvitamisest ja sellest, kuidas kõik vaatvaad tuimalt pealt, kuidas vanamees noore koolitüdrukuga aeleb. Ja seda peeti normaalseks!

Mis hinda maksab noor neiu selle „armastuse“ eest? Sellest autor kirjutabki. Kui teos Prantsusmaal ilmus, tekitas see tõelise tormi. Laialdane pedofiilia-alane arutelu viis konkreetsete sammudeni nõusoleku juriidilise määratluse muutmiseks.

ÄRA UNUSTA

Hulla ka raamatukogus ja muuseumis

Ja kes ei nilpsa keelt värskelt trükikojast ilmunu osas (olgu siis kohalike autorite poolt või tõlgitud), ei keela keegi seada sammud keelatud raamatute muuseumisse, mis asub Tallinnas Munga tänaval. Seal ringi uidates võib tekkida isusid, mida saab edukalt ka raamatukogus rahuldada. Ei maksa unustada vana head kirjandusvara, mida on õnn eestlasel lähimast raamatukogust laenutada.