Lauri Vahtre: pärand, mis toidab, aga mida ei saa süüa

Kultuuripärandi hoidmisest kuuleme iga päev. Ja kui ei kuule, siis tegeleme sellega iga päev, sest isegi igapäevaseid toiminguid tehes kanname me edasi kultuuri.

See, kuidas me istume, astume, kohvi sees suhkrut segame, poes või tänaval inimeste keskel liikleme, mantlit kinni või lahti nööbime (ja nii edasi), on peaaegu kõik kultuuri ilmingud, mille oleme omandanud kunagi varem ja mida oma tegevusega edasi kanname. Kuni nad millekski teiseks muutuvad, välja surevad, teistega asenduvad, et nende teistega kunagi seesama toimuks.

Kultuur peab olema pidev, et siduda minevikku, olevikku ja tulevikku ning tagada üksikisikule aastamiljonitega akumuleeritud hindamatu pagas, mis võimaldab tal üldse olla inimene.