Tarmo Michelson: litakas keset rahvamassi. Miks me ikkagi peame laste löömist tavaliseks?

Pealtnäha poisi ja isa võidujooks tänaval lõpeb lapse jaoks löögiga näkku.

Perepuhkus. Riia vanalinn. Ilus ilm ja rahvast murdu. Kaugemal märkan poisikest, kes nägu naerul jookseb meie suunas mööda munakiviteed. Tema kannul tormab jalutajatest mööda mees, kes jookseb poisikesega justkui võidu. Tõenäoliselt isa. Poiss jookseb meist mööda ja viivu hiljem saab isa lapse kätte. Sõnagi lausumata virutab mees poisile lahtise käega vastu nägu sellise litaka, mis kajab üle vanalinna.

Poiss puhkeb nutma. Isa haarab lapsel käest ja tirib tuldud teed pidi tagasi rahvamassi. Kõik toimub sekundite jooksul. Oot, mis nüüd juhtus? Jahmatus nähtust on sedavõrd suur, et mõistus justkui kangestus. Löömise tunnistajaks oli tõenäoliselt kümneid inimesi, kuid keegi isegi ei iitsatanud. Nagu polekski midagi juhtunud! Või et löömine on täiesti tavaline?