LAADAKUNINGANNA | Reelika Kivimurrul on täna 20. kord Paunverel rahvast rõõmustada

„Kui soovid rääkida laadast, helista palun homme hommikul tagasi,“ vuristab Paunvere laada korraldaja Reelika Kivimurd ajakirjaniku telefonikõnele vastuseks enne, kui ma midagi öelda jõuan.

Nädalad, mis jäid 16. septembril Palamusel peetava 24. Paunvere suure väljanäituse ja laadani, olid korraldajate jaoks aina kasvava tempoga, sest augusti algusest kuni laadapäeva eelnädalani käib laadakauplejate registreerimine lisaks paljudele muudele töödele ja toimetustele.

Paunvere on üks suurimaid Eesti laatu

Kui algusaastatel võttis laadal koha sisse paarsada kauplejat, tipphetkedel isegi 1000 ja kaks koroona-aastat jäid üldse vahele, siis nüüd jääb kauplejate arv 800–900 vahele ja Kivimurd märgib, et Palamusele väga rohkem neid ka ei mahuks.

Paunvere laat paneb laadahooajale suurejoonelise punkti. Päevaks, mil laadakorraldajaga juttu puhusin, oli end kirja pannud 584 kauplejat.

„Toidukaubaga nagu sink, vorst, juust ja leib on 163; punutiste, ehete, karpide ja muuga on kirjas 158 käsitöölist. Need on kaks kauplejate põhigruppi. Vanavaramüüjad on ka ägedad ja popid, kuigi neid on vaid viis-kuus, loetleb Kivimurd. „Sel korral tulevad Tallinnast grusiinid talleliha, muude hõrgutiste ja veiniga. Otepäält jällegi on üks huvitav kaupleja, kes puhub uue elu sisse kasutatud klaastaarale.“

Paljud kauplejad ei tunne Reelikat nägupidi, kuna 20 aastat laadakorraldust eest vedanud naine on laadapäeval tagaplaanil, ei käi laval pidamas kõnesid ega surumas kätt.

„Olen mõne inimesega 15 aastat telefonitsi suhelnud, aga pole silmast silma näinud,“ kinnitab Kivimurd. Ent palju on neidki, kes tulevad isiklikult registreerimiseks Palamusele kohale ükskõik millisest Eestimaa otsast.

Esimene Paunvere laat toimus 1998. aastal toonaste „Maahommiku“ telesaate tegijate Olev Jaksi ja Georg Pelisaare ideest innustatuna.

„Georg ja Olev on ikka igal laadal kohal, kui vähegi saavad. Olev teeb alati ka laadavideo,“ kinnitab Reelika.

Tal endal hoiab silma säramas vahva korraldusmeeskond: „Seda normaalsed inimesed vist ei teegi! Kohutavalt närvesööv aeg. Inimesed, kes korralduses kaasa löövad, on kohalikud. Eelmisel aastal sadas vihma, aga inimeste näod püsisid ikka naerul.“

Korraldaja hinnangul on laadapäeval laadaplatsile oodata kuni paarkümmend tuhat inimest. Ta loeb sinna sisse ka kauplejad ja alla 12aastased lapsed, kellelt piletit ei küsita. Paljud inimesed tulevad kodukanti käima nagu kokkutulekule. Külastajaid on kaugemalt kui üle Eesti – Soomest tullakse suisa bussitäite kaupa.

Igal aastal alustatakse nullist

Palamusele on laat piirkonna maineüritus, kus tähelepanu jagub ka apteegile ja muuseumile.

Nii suurel ettevõtmisel on kulusid omajagu: kauplejatele tuleb tagada elektrivarustus, parklate kasutamise eest maksta renti, korraldada territooriumi ettevalmistamine ja hilisem korrastamine, samuti esinejad, sest terve päeva vältel on kahel laval korralik kultuuriprogramm, mille magnetiteks tänavu on Tanel Padar ja ansambel Väliharf.

Ta rõhutab, et kui laadakorraldus majandab end plussi, siis seda raha ei jagata preemiateks, vaid antakse tagasi kogukonnale või paigaldatakse midagi Palamusele: „Igal aastal alustame nullist. Kogutud puhvrit meil pole.“

„Esimestel aastatel tegi meeskond tööd aitähi eest, kuid see on ikkagi suur töö ja panustajad saavad tasu. Läbi aegade on meeskonnas olnud sadakond inimest, paljud on vahepeal meie kandist ära kolinud, aga käivad ikka korralduses abiks. Ettevalmistamine algab juba aasta algusest, kuid kaks kuud enne laata on ikka väga intensiivne töö. Üle tuleb käia kokkulepped maade omanikega, näiteks sel aastal läheb kaks senist parklat talivilja alla, tuleb leida asendus. Läbi on vaja mõelda ja ära teha kauplemisplatside märkimine. Kui platsimärkijate tiimi juht ühel päeval ütleks, et ei tule enam tegema, siis ma ei tea, mis saab. Meil on kauplejad grupeeritud nii, et toidukauba ja käsitöö müüjad on koondatud ühte ja riidekaupmehed teise kohta, lisaks toidutänav,“ kirjeldab Kivimurd köögipoolt.

Värskest töötajast sai laadakorraldaja aastakümneteks

Valmis tuleb olla ootamatustekski. Ühel aastal sadas nii palju, et vesi ei läinud maa sisse.

„Ostsime põhurulle ja rullisime laadatänavatele lahti, et saaks pisutki kuivema jalaga käia. Inimesed kiitsid, et nii hea idee, aga pärast me kraapisime 30 inimesega nädal aega seda mudast välja. See on pool, mida laadalised ei näe,“ räägib Kivimurd.

Reelika Kivimurrul on tänavust laata teha 20. kord. Puurmanist pärit noor naine tuli Palamuse valda praktikale, siis pakuti tööd ja ka laada korraldamist.

„Vanemad prouad ei soovinud toona laadaga tegeleda. Võtsin korra proovida, meeldis, ja tänavune on juba mul 20. laat teha. Mis edasi saab, ei tea. Sel aastal vahetasin töökohta ja ei tööta enam Jõgeva valla arendusnõunikuna. Terve elu olen töötanud ühel kohal – algul Palamuse vallas, pärast omavalitsuste liitumist Jõgeva vallas otsustasin, et aeg on proovida midagi muud. Ma ise küll sooviks laata edasi teha, aga see on valla otsustada,“ räägib Kivimurd tõsisemal toonil, tõdedes, et ükskord on talle viimane kord teha niikuinii.

„Ausõna, ma pole kordagi olnud tüdinud, hoopis hullult meeldib. Mis sest et korraldamine toob magamata öid ning et laadajärgsel esmaspäeval on mul palavik ja hääl ära. Eks nüüdki pühapäeval pärast laata saab selgeks, kas upume või ujume,“ on Reelika optimismi võrdkuju.

Eelmisel aastal tunnustati Reelika Kivimurdu Jõgevamaa aasta ettevõtluse edendaja tiitliga.

Kuidas müüjad autos laada maha magasid

Ta meenutab, et enne koroonat olid hästi suured plaanid tuua laadale kariloomade näitus, nagu oli „Suve“ filmis. Enne koroonat käisid lambakasvatajate liidu liikmeid loomi müümas, kõik osteti ära. Nüüd on aeg taas uuenduste juurde naasta. Sel aastal on näiteks 4H noorteliikumisega koostöös lasteaia vanal õuealal lastehoid, kus mudilastele pakutakse nii tegevust kui süüa.

Laadapäeva tähtis osa on väljanäitus, kuid nunnukonkursil osalejaid jääb aastatega vähemaks.
„Inimesed ei pea enam nii palju aiamaad. Oleme uuendanud nunnu mõistet, see võib olla ka käsitöö. Eelmisel aastal tegime õunanäituse, sel aastal on viinamarjad. Oleme saanud kaasa lööma kohalikke koole ja lasteaedu,“ kirjeldab Reelika muutusi.

Paunvere laada traditsioonide lahutamatu osa on Oskar Lutsu huumoripreemia väljakuulutamine.

„Igale laureaadile teeme ettepaneku olla järgmise laada päevajuht. Kait Kall võttis ettepaneku rõõmuga vastu, nagu aasta varem Tõnis Niinemets ja enamik teisigi. Paaril korral on laureaat ka ära öelnud, kuid mõistetaval põhjusel,“ selgitab Kivimurd.

Laadakauplejad kogunevad Palamusele juba eelmisel õhtul, neilegi korraldatakse väike pidu.

„Kümmekond aastat tagasi tulid kaks noormeest Saaremaalt rekaga leiba müüma. Reedese peo järel magasid bussis ja ärkasid paar tundi enne laada lõppu. Meile tegi juhtum nalja, aga vaesed poisid...“ meenutab Reelika markantsemat juhust.