Juhani Püttsepp: ajad on muutunud! Loomaarstil käiakse kassi hambaid parandamas ja merisea stressi leevendamas

Sel 1524. issanda aastal oli dominiiklaste Püha Katariina kloostril Tallinnas väljaminekuid leiva, puude, veini, pipra ja sibula eest.

Klooster maksis ka heinaniitjatele, habemeajajatele ja kolmanda reegli õdedele rõivaste pesemise eest – nii selgub kloostri toonase laekahoidja David Sliperi aruandest. Jutlustajad vennad ostsid raamatuid, mett, kaera ja lasksid hobust arstida. Kõik tarvilikud kulutused, milleta ka meie tänapäeval hakkama ei saa. Viimati mainitud seik on aga varaseim kirjasõnast silma jäänud vihje loomaarstlikust sekkumisest praegusel Eesti riigi alal.

Kes võis siis dominiiklaste suksut ravida? Küllap sepp või seesama habemeajaja. Tšingis-khaangi jättis kunagi maid vallutades tingimata alasitagujad ellu, sest nood mõistsid aidata hobuseid.