Toomas Peterson: KOVid saavad alles siis rikkaks, kui neid on vähem

Otstarbekas oleks viia omavalitsusüksuste arv umbes kahekümnele.

Viimasel ajal on palju arutletud, kuidas kohalikele omavalitsustele enam rahalist iseseisvust pakkuda. Mul on ettepanek: neile tuleks rohkem raha kätte jätta, samal ajal KOVide arvu vähendades.

Eesti omavalitsused seisavad uute väljakutsete ees. Neil tuleb otse kohapeal tegeleda suurte üleriigiliste muredega, olgu selleks siis majandusseisak, ülikõrge inflatsioon ja energia hind, kaitsekulutuste järsk kasv või euroliidu ennatliku rohestrateegia mõju ettevõtetele.

Probleeme on palju, aga millist neist siis püüda lahendada? Minu idee on, et regioonide majanduslik tase peab pikas perspektiivis ühtlustuma. See on nii julgeoleku kui ka toimetuleku küsimus.

Oluline on ettevõtluseks parema keskkonna loomine, mis eeldab koolide, lasteaedade, vaba aja veetmise kohtade arendamist, aga ka teede ja interneti olukorra parendamist. Tähtis on valla elanike elatustaseme tõstmine, mis ei tähenda üksnes keskmise palga kasvu, vaid ka vallavalitsuse osutatavate teenuste kvaliteedi tõstmist ja kättesaadavuse parandamist.

Võtmeküsimus on omavalitsuste rolli suurendamine ning nende funktsioonide vastavusse viimine rahastamisega. Teame, et Eesti elanikud koonduvad üha enam Tallinna ja selle ümbrusesse, Tartusse ning mõningatesse teistesse tõmbekeskustesse. Tööga hõivatute arv väheneb, samas ülalpeetavate oma suureneb.

Ehk teisisõnu – järjest enam tekib valdu, mille ülalpidamine mainitud põhjustel muutub maksumaksjatele järjest koormavamaks. Ilmselgelt ei saa me selliseid trende muuta. Küll aga saame nende mõju pisut leevendada.

Pärast 2017. aasta haldusreformi on Eestis 79 kohalikku omavalitsust. Nüüdseks peame tõdema, et arvestades demograafilisi trende, majanduslikku ebaühtlast taset ning paljude valdade võimetust integreeruda Eesti ja Euroopa Liidu majandustesse, on meie tingimustes oluline nende arvu vähendada.

Otstarbekas oleks viia omavalitsusüksuste arv umbes kahekümnele, mille sees oleksid praegused suuremad linnad ning 15–17 eraldiseisvat regiooni. Pealinn ise vajab ilmselt eristaatust ja linnaosade liigendamist. Missuguseks see arv täpselt kujuneks, vajab eraldi sotsiaalmajanduslikku analüüsi.

Üks argument on maakondliku identiteedi probleemistik, teine poliitilise tasandi kompetentsuse tõstmine. Väikestes omavalitsustes valitakse volikogudesse mitte niivõrd pikemaajalise vaatega ja juhtimisoskusega inimesi, vaid pigem n-ö kohalike kogukondade tublisid ja tegusaid liikmeid.

Suurem omavalitsus on ka suurem majandusüksus, mis lubab paremini koordineerida turundust, parandada laenuvõimekust ning taotleda investeeringuid.

Praegu moodustab see KOVide rahastus neljandiku riigieelarvest. Juhul kui vähendame omavalitsuste arvu ja suurendame nende mahtu, tuleb seda suurendada. See tähendab nii või teisiti maksusüsteemi muutmist.

Regionaalses mõistes peaks peaaegu kogu füüsilise isiku tulumaks laekuma kohalikku eelarvesse. Juhul kui üleriigiliselt luuakse uusi varamakse, peab osa nendest laekuma omavalitsuste eelarvetesse. Tõstes ametnike töötasusid, saame palgata neisse kompetentsemaid töötajaid ning investeerida ametnike koolitusse.

Eelpool kirjeldatud võimalikud regionaalsed reformid peaksid tõstma omavalitsuste kompetentsust ning motivatsiooni, et efektiivsemalt ja paindlikumalt teenindada omavalitsuste elanikke.

Otstarbekas oleks viia omavalitsusüksuste arv umbes kahekümnele, mille sees oleksid praegused suuremad linnad ning 15–17 eraldiseisvat regiooni.