Häbiväärne unustamine
Ma ei tea, kui paljud kaasaegsed toda Järvamaalt Särevere Karjakülast pärit meest üldse teavad, kui palju on temast juttu kas või meie noori õpetavates ja kasvatavates ajalooraamatutes. Aga sõjaajal oli Nugiseks kahtlemata tuntud igale eestlasele, sest 1. märtsil 1944 määrati ta juhtima 2,5 km pikkusele Vaasa-Siivertsi-Vepsküla sillapeale toimunud rünnakut.
"20 kaaslasega alustas ta vastasega lähivõitlust. Ise oli Harald lõhkevatest mürskudest kolm korda põrutada saanud, kahel korral mulla alla mattunud, kust kaaslased ta välja tirisid. Mõne meetri laiuse ja 300 meetri pikkuse kaldariba vallutamisel heitsid mehed üle tuhande käsigranaadi. Tänu Nugiseksi löögigrupi rünnakule Vaasa sillapea likvideeriti. Vastane kaotas selles lahingus üle 100 mehe." Nõnda kirjutab oma sõbra kangelasteost võitluskaaslane Ants Kõverjalg.
Tegu hinnati Saksa sõjaväe ühe kõrgeima autasu, Raudristi Rüütliristiga. Loomulikult ei sõdinud Nugiseks Hitleri ega tema ürituse eest. Ta maksis punastele kätte põletatud Vanaõue isatalu eest, maksis kätte Vene okupatsiooniaasta jooksul eesti rahvale osaks saanud kohutavate kannatuste eest.
Nugiseksi võitlus oli väärikas osa eesti poiste meeleheitlikust vastupanust uuesti ähvardavale kommunistlikule hädaohule. Vene piitsa all pidid seetõttu hiljem Siberis sunnitööd tegema nii Harald ise kui ka tema isa, ema, vend ja õde. Ka vabanedes ei pääsenud ta endale punavõimude poolt külge kleebitud fašistikuulsusest.
Sellest pole ta pääsenud nähtavasti tänini, kui mõne kaasmaalase samme ei juhi mitte aus ja avameelne minevikukäsitlus, vaid enam kui kahtlased poliitilised kalkulatsioonid ning jumal ise teab mis veel. Vaevalt vaevab iseseisva Eesti ükskõiksus ühe oma parima poja suhtes Pärnumaal vanaduspõlve veetvat veterani ennast. Ei, ennekõike on see unarusse jätmine häbiks kõigile meile. Veel pole hilja inetut viga parandada.