President Pätsi aja ideed edendaksid ka tänapäeva Eestit
Kindlasti mäletab mõni veel, et esimestel aasiseseisvusaegsetel valimistel oli Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loosungiks "Eesti tuleb tagasi!". Neile, kes sõjaeelset iseseisvust mäletasid, oli see helge noorusmaa, mil segavaid asjaolusid eriti ei märgatud.
Pealegi on ka hea mälu valikuline ning tagantjäreletarkusest mõjutatud. Nüüd, 16 aastat hiljem, küsitakse üha sagedamini: kas me sellist Eestit tahtsimegi, ehk mida me siis oleme "tagasi" saanud?
Olgu jutt tervisest, pereõnnest või riigi käekäigust - seda, mis meid ei häiri, ei panda justkui tähelegi. Määravaks võivad muutuda tühised asjaolud, mis varjutavad kõik muu, nagu juhtus Tõnismäe monumendiga.
Arvamusuuringutest selgub, et kolmveerand vastanuist usub, nagu oleks Venemaa iga kell valmis Eestit ründama. "Ülaltpoolt" isamaalises kastmes sisestatava ajupesu eesmärk ongi hoida inimesi ärevil, hirmul ja omavahel tülis, et kellelgi mõtlemiseks aega ei jääks.
Korraga on ette antud nii sise- kui välisvaenlane, arvestades, et mõtlemisvõimelised inimesed on igal pool vähemuses ja enamus usub kinnisilmi seda, mida kästakse uskuda. Muide, usklike hulka kuulub ka peaminister Ansip (ja tema järel valitsus), kes kunagi ei väida end midagi teadvat, vaid aina usub või ei usu.
Vene- ja eestikeelse Delfi võrdlemine näitab, et hirm on vastastikune, ja seda püütakse mitte leevendada, vaid süvendada. Kes sellest kasu saab?
Pole põhjust rünnata
Eelarve koostamisel oldi maadligi niutsudes nõus suurendama läbipaistmatuid sõjalisi kulutusi, mille kohta kaitseminister tunnistas, et igal aastal ei osata ära kasutada sadu miljoneid kroone. Aga isegi kui kulutaksime hävitajatele ja soomukitele kogu Eesti eelarve, võiksime rünnaku korral arvestatavat vastupanu osutada ainult Lätile või Soomele. Tõsist kaitset üliriigi vastu ei pakuks ka poole või terve eelarve kinkimine relvatöösturitele. Mis kasu oli Gruusial hambuni relvastumisest ja sõprade bravuursetest lubadustest?
Kindral Laaneots ütles, et Venemaa rünnak meid kindlasti ei ähvarda ja põhiprobleem on sisejulgeolek. Sedasama on käinud meile kinnitamas mitu kõrget NATO tegelast, keda padupatrioodid Kremli käsilasteks sõimavad.
USA keeleteadlane ja poliitikavaatleja Noam Chomsky julges koguni arvata, et XXI sajandil on Venemaa rünnak Eestile sama tõenäoline kui asteroidiga pihtasaamine.
Venemaal pole mõtet ega vajadust seda maalappi rünnata, sest soovi korral võib ta selle igal ajal üles osta või elektrita jätta.
President Ilves nimetaski Eesti peaprobleemiks energeetikat. Tänapäeval ei sõdi enam mehed, vaid ideed ja tipptehnika. Kujutleme, et meie e-riik on paar ööpäeva elektrita.
Kui New Yorgis oli 9 kuud pärast sellist olukorda sündide buum, siis Eestis kutsuks elektroonika kustumine tõenäoliselt esile rüüstamise ning arveteõiendamise, mis oleks jätk riiklikult enesehävituslikule käitumisele.
2009. aasta eelarve mehhaaniline kärpimine ei vii kuhugi. Vaja on julgust teha muudatusi nii rahaeralduste eelistamisel kui valitsussüsteemis.
Ka ajahädas tuleb endale selgelt aru anda riigi ressursside, eeskätt inimeste tegelikust piiratusest ja nende aruka kasutamise vajadusest.
Kõige rohkem oleme sõjaeelse Eestiga võrreldes kaotanud inimenergia mobiliseerimise oskust.
Hävitatud algatusvõime
Pätsi ajastu rahvusliku kasvatuse programm rajanes mitte vastandamisel, vaid entusiastlikul ühendamisel: nimede eestistamine, kodukaunistamine, isamaaliste kirjandusteoste ja laulude konkursid, karskustöö riigimeeste eestvedamisel, mitte-eestlaste integreerimine (vanematelt inimestelt ei nõutud keeleeksamit, kümme aastat riigis elanu sai kodakondsuse, vastava elanikkonnaga paikades lubati vene- või rootsikeelset asjaajamist), vaeste toetamise programmid jne.
Need ei maksnud palju, kuid tõid majanduse ja poliitiliste arengute näol palju sisse. Tooksid praegugi.
Nõukogude võim olevat hävitanud inimeste algatusvõime ja harjutanud nad aina riigilt nõudma. Meenutagem aktiivsust, tegutsemisjulgust, loobumisvalmidust ja lootusi ning sünnibuumi perestroika ja laulva revolutsiooni ajal. Kas see kõik on kadunud russofoobia ja Savisaare-hirmu kurku?
