Me oleme toiduraiskajad
Eetika Euroopa töörühma arvutuste järgi võiks Prantsusmaal raisatud toidu hulgaga toita ära sama palju inimesi kui on Kongo Demokraatlikus Vabariigis alatoitumuse all kannatajaid, ning Itaalias ära visatud toiduga võiks teha lõpu näljahädale Etioopias. See on meile tõesti paras pähkel pureda.
Toidu tohutu raiskamine ei ole üksnes Prantsusmaa või Itaalia probleem. See elustiilist tingitud nähtus on levinud kõikides arenenud maades.
Kallis raiskamine
Ühendkuningriigi valitsusasutuste hinnangul visatakse seal ilmaasjata ära umbes üks kolmandik kogu toidust ja see läheb Briti tarbijatele maksma enam kui 13 miljardit eurot aastas.
Pealegi ei ole kannatajaks üksnes tarbija rahakott. Ränka hinda tuleb maksta ka keskkonnal, sest toidujäätmetest tekib igal aastal miljardeid tonne kasvuhoonegaase, mis atmosfääri paiskuvad.
Toidu raiskamise eest vastutab ka jaemüügisektor. Umbes üks kolmandik Euroopa rahvastikust elab üheliikmelises leibkonnas, aga supermarketites on enamik toitu pakitud neljaliikmeliste perekondade jaoks.
Ka kehvad ladustamistingimused ja toidu säilivuskuupäevade ebaselge märkimine suurendavad supermarketites äravisatava toidu hiigelkoguseid. Vaja on paremaid juhiseid ja rohkem teavet toidu säilimise kuupäevade kohta ning selles on poodnikel oma osa täita.
Kõige suurem süüdlane on aga ikkagi üksiktarbija. Peame endalt küsima, miks keedame toitu rohkem, kui jaksame ära süüa. Miks me ostame kolm kana kahe hinnaga, kui tegelikult oli vaja vaid ühte?
Kas meie ühisest mälust on kustunud eelmiste põlvkondade tarkused, kuidas targalt majandada - planeerida poeskäike ja kasutada toidu ülejäägid järgmisel päeval ära?
Me ei peagi üleöö muutuma täiuslikeks majapidajateks. Kuid väikesest mõttetööst ja mõõdukusest võiks abi olla. Olen päris kindel, et praeguse majanduskriisi ajal oleksid paljud väga õnnelikud, kui pere eelarvesse tekiks lisaruumi.
Kahjuks on väga vähesed aru saanud, kui palju toidu raiskamine tegelikult maksma läheb.
Tootmine surve all
Kõikjal Euroopas, sageli rohujuure tasandil, on tekkinud mitmeid häid algatusi. Näiteks Ühendkuningriigis, kus toidu raiskamisest on saanud poliitiline küsimus, kujunes väga edukaks riiklik kampaania LoveFoodHateWaste (eesti k "Armasta toitu, vihka raiskamist").
Kaks aastat tagasi alanud kampaania on hinnanguliselt mõjutanud 1,8 miljonit inimest vähem toitu raiskama. Prügikasti jõudmisest on päästetud
137 000 tonni toitu, mis omakorda on säästnud 325 miljonit eurot Briti tarbijate raha.
Sellega on suudetud ära hoida 600 000 tonni kasvuhoonegaaside keskkonda pääsemine, mis on samaväärne New Yorgi-Tallinna edasi-tagasi lennu jooksul tekitatud 512 000 tonni CO2 heitkogusega. Seega mõjutab toidu säästlikum kasutamine nii eelarvet kui ka keskkonda.
On ka hulk eetilisi põhjusi, et tarbimishullusele vastu seista - eriti kui mõelda sellele, et maailma rahvaarv kasvab ja ulatub ÜRO andmeil 2050. aastaks 9 miljardini. See paneb toidutootmise tohutu surve alla.
Peame tootma rohkem, kuid väiksema keskkonnamõjuga. Põllumeestel tuleb hakata kasutama uusi kasvatusmeetodeid ja -tehnoloogiaid ning teadusuuringud ja innovatsioon on vaja põllumajandusettevõttes viia konkreetsete tulemusteni.
Kuid rohkem toitu toota ei ole ju mõtet, kui toiduahela ülemises otsas jätkub samal ajal tohutu ressursside raiskamine. See oleks sama, kui püüda energia-
varustuse probleeme lahendada üha uusi elektrijaamu ehitades, selle asemel et parandada majade isolatsiooni.
Enamik inimesi on mõistnud energia säästmise kasulikkust väiksemate elektriarvete ja vähema kasvuhoonegaaside koguse tekkimise kaudu. Toiduga on sama asi ja seepärast tuleks meil ka mahaläinud piima pärast nutta, eriti kui see on pahaks läinud.
Mariann Fischer Boel on Euroopa Komisjoni põllumajandusvolinik