Liiga palju kahtlustusi
Totaalselt oskavad kahtlustada ka erakondlased, vähemalt poliitiliste pottide läheduses olijad.
Nii ühel kui teisel puhul on võimalik kahtlustamiskommet vähemalt seletada, aga aru ei saa, miks terves ühiskonnas nii palju kahtlustamist on.
Kui üritada loogilist seletust leida, läheb mõte kõigepealt peegli peale - inimene peegeldab tegelikult oma suhtumistega iseennast rohkem, kui tunnistada tahab. Kas käib mingite ühiskonnaelu tüsistuste põdemine?
Või on olemas seaduspära, et umbes 20 aastat pärast suuri muudatusi ei usalda inimesed veel ei üksteist ega teadmisi, vaid ainult oma muljet?
Kui metsaomanikule lähimat kahtlustajat otsida, tuleb kõigepealt kahjuks meelde looduskaitsja. Ja näiteks hiljutine kõnelus ühe metsaomanikest abielupaariga, kes oli lausa õnnetu. Tegu on omanikega, kelle metsa teised on isegi hiieks nimetanud. Mitte selles mõttes, et seal puutumata loodus on, vaid selles, et iga tegugi, mis seal metsas tehtud, on nii hooliv.
Nüüd on nad oma metsa kaarte kasutades avastanud, et keegi on nende metsamaadele joonistanud Natura varinimekirja ala (varinimekirjas on alad, mis loodusekaitsjate meelest tuleks täiendavalt Natura kaitse alla võtta).
Võiks ju ütelda, et tore, ühtviisi metsast hoolivate inimeste rajad on kokku saanud. Aga see pole nii, vaid hoopis tüüpiline kokkupõrge kahtlustuste pinnal. Kahtlustajal looduskaitsjal pole jätkunud isegi mitte nii palju usaldust, et metsaomanikuga oma plaanist rääkida.
Vastuolu looduskaitse ja metsa majandamise vahele jääb, aga selle keskel on ikkagi olemas kompromissipind, kus kaitsja ja majandaja kokku võiksid saada. Niisugune kohtumine eeldab aga usaldust, mis meie ühiskonnas on defitsiit.
Teine näide on muidugi plaan seni erastamata metsamaad lõpuks erakätesse tagasi anda. "Mets peab olema rahva oma!" on kostnud juba loosungit selle plaani vastu võitlejate suust. Kes eraomanik on, kui ta rahvas pole? Sotsialismiajal ärahäbistatud kapitalist või muidu tont?
Miks võideldakse? Kõige tõenäolisemalt on põhjuseks jälle kahtlustus, mis on ainult kogemuslik ja mida ei toeta teadmised. Kahtlustajad on jäänud oma niinimetatud teadmistega üleminekuaja kõige keerulisematesse aegadesse, kui metsad käisid käest kätte ja raieärikad erametsanduse mainet kujundasid.
Sellised eriolukorrad ei kesta aastakümneid ja vajuvad kiiresti ajalukku, kus neist saab rääkida kui suurte ühiskonnamuutuste kaasnähtudest (analoog on pärit Eesti Vabariigi algusest).
Erametsandus ise on eriolukorra selja taha jätnud, omanikkond on stabiliseerunud, hoolijaid on järjest rohkem... Eriolukorra jälg ühiskonna teadvuses aga püsib. Ta jääbki püsima, kui kahtlustajad oma kahtlustustega teda jätkuvalt hoolega toidavad.