Virtuaalne pöidlahoid
Seda blogi täidab teisel pool maakera elav naine, kelle üheksa-aastane tütar on viis aastat võidelnud ajuvähiga. Talle on tehtud mitu operatsiooni, antud hiiglaslikke doose keemiaravi ja lugematul hulgal arstimeid. Ta on käinud haiglate ja tohtrite vahet rohkem kui mitukümmend inimest oma elu jooksul kokku.
Tal läks vahepeal paremaks ja kõik uskusid, et tüdruk saab vähist jagu. Aga ühel hetkel, mitte väga kaua aega tagasi, selgus vastupidine. Kasvaja paisub. Lõikusest pole kasu. Kiiritus- ega keemiaravist samuti mitte.
Tüdruk on kodus pere keskel ja püüab elu nautida nii palju kui suudab. Tal on valud, aga ta naeratab. Ta ei jaksa silmi lahti hoida, aga ta annab emale musi. Ta mälu on kohati tuhmunud, aga ta ei väsi lähedastele kinnitamast, et armastab neid sama palju, kui suur on universum.
Ma ei tunne seda perekonda ja me pole kunagi kohtunud. Täpselt samas seisus on suur hulk teisi inimesi, kes igal hommikul avavad selle blogi, lootes, et tüdruku tervis paraneb, ning kartes, et vahepeal on juhtunud midagi kohutavat.
Need täiesti võõrad inimesed saadavad tüdrukule palveid ja häid soove, julgustavad muremõtetes ja hoiavad pöidlaid. Kui sõnadel ja mõtetel oleks jõud ning vägi...
Hiljuti kurtis üks tuttav, et laps aina viriseb, kass ajab kõik kohad karvu täis, firmal läheb kehvasti, bensiini kulub liiga palju ning tagatipuks tuli veel hambast plomm ka ära. Et küll tema elu on ikka raske. Mõtlesin talle tüdrukust rääkida, aga loobusin.
Viimasel ajal õnneks tundub, et temasuguseid jääb järjest vähemaks. Vabatahtlike tegevus kosub jõudsalt, kogukondade liikumine areneb, kodututele jäetakse prügikasti juurde toitu. Abiküsijatele ei lööda enam suu peale, vaid annetatakse nii lastehaiglatele, tulekahjus kodu kaotanud perele kui ka hinnalist abivahendit vajavale poisile.
Tühja sest masust. Peaasi et me üksteist märkame ja head soovime – näiteks tüdrukule teisel pool maakera virtuaalsel moel pöialt
hoides.
