Tuumajaam? Tänan, aga...
Mõlemal juhul on põhjuseks katsed olukorda ilustada, et mitte öelda vassida. Mäletame ju Eesti teadlastegi jutte täiesti ohutult betoonplaatide alla peitu pugevast reaktorist ning samas stiilis on rahvast “rahustanud” tuumaenergeetikud kogu maailmas.
Rahvusvahelise teadusajakirja Nature korrespondent Colin Macilwain kirjutas hiljuti, et üldsuse mure tuumaenergeetika ohutuse pärast on täiesti õigustatud ning tuumatööstuse esindajate propagandajutuga ei saa enam rahulduda.
1979. aastal USAs aset leidnud Three Mile Islandi õnnetust kaldub tuuma-lobi esitama pigem meediamullina ning Tšernobõli õnnetust seletatakse justkui möödaminnes nõukogude inimeste loomuomase ebakompetentsusega.
Praegu koostavad tuumaentusiastid paaniliselt narratiivi, millega põhjendada Fukushima katastroofi, kirjutas Macilwain. Kuid tuumaenergia tegelik risk seisneb selles, et alati võib tekkida olukord, mil inimeste sekkumine tuumajaama töösse pole enam võimalik – olgu siis põhjuseks maavärin, uputus, sõda, revolutsioon või midagi muud. Ning niipea, kui inimeste sekkumine on takistatud, juhtub tuumajaamas katastroof.
Näiteks rajatakse tuumareaktoreid siiani tihedalt üksteise kõrvale, mis tähendab, et radiatsioonileke ühes reaktoris muudab otsekohe võimatuks ka teiste reaktorite hooldamise. Just nii on lood Fukushima jaamas (6 reaktorit ligistikku) ja ka näiteks Olkiluoto jaamas Soomes (2 reaktorit töös, 1 ehitamisel ja 1 planeerimisel). Tuumajaam, mida kunagi võib ehitama hakata Eesti Energia, öeldakse iseseisvalt vastu pidavat 72 tundi. Aga mis juhtub 73. tunnil?
Fukushima katastroofi kokkulangemine Tšernobõli õnnetuse 25. aastapäevaga on märk, mis kutsub meid suhtuma tuumaenergiasse senisest märksa kainemalt. Ka Eestis.
Kui me peame juba paari aasta pärast elektrit niikuinii ostma rahvusvaheliselt vabaturult, siis kaotab jutt Eesti energeetilisest sõltumatusest oma senise mõtte. Elektrist saab samasugune turukaup nagu bensiinist või sealihast – pole mingit põhjust nõuda, et see peab olema toodetud kodumaal.
Märksa olulisem on mõelda hoopis Eesti kodude energeetilisele sõltumatusele üha enam närbuva infrastruktuuri tingimustes. Kolleeg Viio Aitsam kirjutab tänases lehes, et erinevalt arenenud riikidest pole meil praktiliselt midagi tehtud väikeste kodutuulikute kasutamise edendamiseks ja soosimiseks.
