Laat või kirbuturg

Eestimaa lühikeses suves jagub väiksemaid ja suuremaid laatu kindlalt igasse nädalavahetusse. Aasta-aastalt on nende populaarsus ja mastaapsus üha laienenud.

Mis on väga tore, sest annab paljudele hakkajatele inimestele võimaluse kodus tehtud hea-parema ja nutikamaga välja tulla ning ka veidi leivakõrvast teenida.

Nii leidub eriti väikestel kogukonna- ja külalaatadel avastamisrõõmu alati.

Aga on üks laadaliste seltskond, kes levib nagu vamm ja imbub sisse ka varjatumatele müügiplatsidele. Need on põhiliselt Poola ladudest toodud riideträni ja mänguasjadega kauplevad üksiküritajad.

Neid tunneb alati ära triibuliste koormakilest telkide ning läikiva ja plastilõhnalise väljapaneku järgi. Viimati kogesin selle seltskonna massiivset kohalolu eelmisel nädalavahetusel Türi lillelaadal, kus nad laadakülalise esimestena vastu võtsid.

Saan aru laadakorraldaja kiusatusest mitte loobuda rahast, mida turukauplejad on nõus koha eest maksma. Aga kui kokkuvõttes saab ostja vahvat aiakraami ja poolikutes piimapakkides ette kasvatatud tomatitaimi vaid napil viiendikul kogu laadaplatsist, siis on väga ülekohtune nimetada seda kõike lillelaadaks ja küsida külastajalt 30kroonist sissepääsuraha.

Olen ise aastaid väikest laata korraldanud ja iga kord odava träni kaupmeeste tõrjumisega hädas olnud. Ning kuigi üks nutikas “ärimees” lubas tulla jäätist müüma, aga saabus koos hulga plastist ja dermatiinist kraamiga, on moodsa aja harjuskeid olnud ikkagi võimalik eemal hoida.

Seetõttu kõlab mu üleskutse kõigile vahvate suvelaatade korraldajatele: tehke süda kõvaks ja vältige Poola ladude kraami edasimüüjaid. Kutsuge selle asemel kokku ja julgustage laadal osalema omakandi nupumehi, imekokki ning näputöömeistreid.

Uskuge, ostjale on pilt palju ahvatlevam.