Mugav küll, aga lühinägelik
Eestimaa suvi, mis nüüdseks on saanud küll minevikuks, oli kultuurisündmuste poolest rikas.
Ent suvele tagasi mõeldes tahaks südamelt ära rääkida ühe häiriva mulje, mis polnud kaugeltki ainu- ega erakordne.
See mulje, mis vormus küsimuseks, tuli mitmel korral pähe suvekontsertidel: millal õpetab lapsevanem oma lapsele, kuidas peaks kontserdil käituma?
Vaata ja imesta
Ma ei mõtle siinjuures lapsevanemaid, kes oma võsukestel lasevad suvekontsertidel lava ees kilgata ja karata, ilma et neil tekiks kahtlust, kas publik ikka tuli nende last imetlema.
Minule oli tänavu suvel sellise vabakasvatuse (kui see on vabakasvatus?) tipuks üks Hiiu Folgi ajal toimunud kontsert Kärdla kirikus. Kujutage ette, et kirikukontserdi ajal jooksevad lapsed vahekäigus ja altari ees edasi-tagasi ning tagatipuks räntsatab üks põrandale ja hakkab altari ees ennast edasi-tagasi rullima.
Vaata ja imesta, aga lapsevanemat ei kusagil! Ometi polnud võimalik, et koolieelikust tirts üksi kirikukontserdile pääses, sest kontsert oli piletitega.
Võib-olla on vanematel niimoodi kõige mugavam – lasta laps, kes ei oska harjumatus kohas käituda, lihtsalt kargama, selmet talle selgeks teha, kus ollakse ja milleks. Mugav küll, aga lühinägelik.
Sest kuidas seesama lapsevanem hiljem teeb oma lapsele selgeks, et Estonia kontserdisaalis ei joosta pingiridade vahel ega ei rullita end saalipõrandal?
Raskused oma egoga
Kuidas ja millal õpivad needsamad karglejad-mürajad kontserti ka kuulama? Või ei õpigi? Või ei viidagi neid lapsi kontserdisaali? Võib-olla ei käi ka nende vanemad iialgi kusagil kontserdisaalis.
Iga kasvatusteadlane teab rääkida, et laps vajab kasvamisel selgeid reegleid, sest nende abil on tal lihtsam maailma mõista ja ennast sellesse maailma sobitada. Lapsel on kergem kasvada, kui ta teab, mida võib, mida mitte, kui ta oskab ka teistega arvestada.
Kui seda aga maast madalast ei õpetata, kui teda ei juhendata muusikat kuulama siis, kui kõik teised kuulavad, kuidas ja millal hakkab tema maailmapilti mahtuma teistega arvestamine? Millal hakkab ta mõistma, et esinejatest tuleb lugu pidada?
Või on kõige lihtsam arvata, et küll kool kasvatab ja elu õpetab? Mis võib tähendada seda, et ongi raske siin maailmas oma egoga kohaneda ning appi peavad tulema sotsiaaltöötajad, psühholoogid ja eripedagoogid.
Kui lapsel on suur soov esineda, siis selleks võimalusi piisab – on igasuguseid huviringe jm, kus saab annet arendada, ja kui seda annet on, siis ka lavale jõuda, kus on põhjust ja õigus olla tähelepanu keskpunktis.
Las ta siis läheb oma huviringis omandatud oskusi lavale näitama, ehk õpib niiviisi mõistma ja hindama ka publiku käitumist. Aga selleni on vaja areneda.
