Käes on hingedeaeg. Millest leiate teie hingekosutust?
Helge Lukk, pensionär
Meie peres on traditsioon, et käime surnuaias, räägime oma lahkunud armsate lähedastega ja paneme nende mälestuseks küünlad põlema.
Olen ise Rõngust, aga kuna mu suguvõsa pärineb Tartust, siis on plaanis kõigepealt käia Tartus surnuaial ning õhtul minna Rõngu surnuaeda. Küünalde põletamine surnuaias on minu meelest väga ilus ja armas
komme.
Hinge soojendavad ikka inimesed – lahked, sõbralikud ja armsad inimesed. Oleks selliseid inimesi ainult rohkem...
Hillar Palamets, ajaloolane
Kui ma pean kahe sõnaga ütlema, siis saan kosutust esivanemate haudadel käimisest. Eelkõige neist, mis asuvad Koeru kihelkonnas Koeru vanal kalmistul.
Nii isa kui ema on pärit Koeru kandist. Isa on sündinud Järvamaal Norras, ema Koerust natuke põhja poole Laanemetsa külas. Kuigi elu oli viinud nad Tallinna, said nad omavahel tuttavaks hoopis Keilas pritsimeeste peol. Siis selgus, et nad on ühe kihelkonna inimesed.
Hinge kosutab seegi, kui tead, et su lähedastel läheb hästi. Stabiilne elu kosutab.
Nõukogude ajal oli elul palju puudusi, aga oli üks hea asi – stabiilsus. Praegu stabiilsust ei ole, lained käivad väga kõrgelt üles ja alla. Rahval ei ole rahulik elada. Hingekosutust annab seegi, kui sul on – moodsalt öeldes – tugev sotsiaalsete suhete võrgustik. Kui tunned, et sind vajadusel aidatakse. Et sugulased ja sõbrad sinust hoolivad.
Nasta Pino, ajakirjanik
Kõige rohkem saan hingekosutust headest inimestest, kes on mu ümber. Ka neist, kellega elu on kunagi kokku viinud. Samuti neist, keda enam ei ole, aga kellele ikka mõtlen.
Olen tänulik, et nad olemas olid. Isa, ema, õde, vennad. Kolleegid. Päriselt ei lähe keegi ära, enamik inimesi jätab järele häid jälgi. Kuni on olemas, kes neid mäletavad, on nad alles.
Kosutust pakub ka Eestimaa oma lõputu iluga. Mul oli unistus ära käia Islandil. Oli ääretult huvitav ja ilus maa. Aga tagasi tulles leidsin, et Eestimaa on ilusam. Siin saab kas või metsa minna, kui hing ihkab, seal aga metsa ei ole. Sellist asja nagu novembripimedus ja sügismasendus mu jaoks ei ole.
Novembri elan rõõmsalt üle teadmises, et varsti tuleb lumi ja peagi on seejärel jõulud ning taas on kõik ilus. Samuti tean, et lehed küll pudenevad puudelt, kuid kevadel rohetavad nad jälle. Õnn, et meil on neli aastaaega, nii ei saagi hing kurvaks minna.
Tõnu Ots, psühholoog
Sügis on selline looduse suremise aeg ja ikka mõtled sellele. Tähtis on suuta mõtelda nende peale, kes on olnud. Vajadusel nendelt midagi andeks paluda. Sisedialoogi kaudu. See on meie kohustus kogu aeg.
Hingedeajal saab kosutust kõigest sellest, mis elab. Muremõtteist aitab välja tulla heatujuline suhtlemine oma suhtlusmaailmaga.
Me peame oskama hinnata head, mis meil on ja sellest kinni hoidma. Leidma ka keerulises olukorras optimismi ja hingerahu.
Eelöeldule lisaks ammutan hingerahu ka loodusest. Ma tõega naudin sügisilmasid. Elan Matsalus ja lindude lahkumine sügisel on tõesti omajagu kurb. Aga ma tean, et nad tulevad kevadel uuesti.
