Läänerindel Venemaata?

“Loodame, et Läti vene keelt kõnelevat elanikkonda võtavad nüüd kuulda selle riigi valitsevad ringkonnad.” Vene välisministeeriumi vaoshoitud kommentaar, mis kõlab nagu “ah, meil ükskõik”, tõestab paremini kui mõni analüüs, et Venemaa lahkub Läänerindelt oma impeeriumi-unistuse sõjast.

Ajakirjanikke teeb see vast isegi pisut kurvaks, sest kaotsi on läinud suurepärane materjal. Kõik oleks teisiti, kui referendum vene keele küsimuses oleks korraldatud viis aastat tagasi, näiteks pronksiööde aegu. Vene presidendivalimiste eel.

Igav ja rahulik

Siis oleks saanud välisministeerium eesotsas Sergei Lavroviga vihaselt kasutada väljendeid “fašism”, “apartheid” ja “demokraatlikele põhiõigustele sülgamine”. Ja Läti konservid oleks taas venelaste tervisele kahjulikuks osutunud.

Putini komnoored – Naši, Noor Venemaa, Ühtse Venemaa Noor Kaardivägi – oleks Läti saatkonna kõrvale löönud laagri, nende juhid oleks end komandeerinud Riiga piketeerima.

Riigiduuma saadikud ja Kremli tellimust täitvad politoloogid oleks Riias pressikonverentsidel arutlenud teisitimõtlejate tagakiusamise ja Läti valitsuse rahvavastase olemuse üle.

Aga nüüd on kõik igav ja rahulik. On välisministeeriumi arglike avalduste, samuti parlamendiliikmete Kosatševi ja Slutski aeg (ajakirjanikud küsisid). Mõni üksik uudisnupp on riiklikest meediakanalitest siiski läbi jooksnud selle kohta, et 300 000 mittekodanikku ei saanud referendumil osaleda. Sõna anti lätlastele, kes selgitasid, et keel on neile identiteedi alus. Rohkem ei midagi.

Millest küll muutused? Võimalik, et Moskva otsustas mitte liiga kõva häält teha, sest referendumi idee oli mitte ainult taktikaliselt, vaid ka strateegiliselt läbikukkumisele määratud.

Võimalik, et Moskval ei olnud eriti mugav rõhuda naabrite keeleprobleemile ajal, kui Vene nn rahvuslik liider Putin on oma programmilises artiklis teinud ettepaneku korraldada ajutistele (!) tööimmigrantidele vene keele, ajaloo ja seadusandluse eksamid. Ja ikkagi – millal varem on Venemaad oma kodune olukord seganud võidelda inimõiguste eest võõrsil.

Näoga itta

Ilmselt on asi siiski selles, et Venemaa on otsustanud Läänerindelt lahkuda ja keskenduda Ida-projektile – Venemaa, Kasah­stani, Valgevene jt koosnevale Euraasia Liidule. Idee pärineb tegelikult Kasahstani presidendilt Nazarbajevilt, kuid ajakirjandus on hakanud seda Putini projektiks nimetama.

Olukord Läänes on juba üsna ammu Moskva jaoks ebasoodsaks muutunud, kuid seda on alles nüüd hakatud tunnistama. Baltimaad on lõplikult käest lastud. Ukrainat ei õnnestunud enda poole võita, isegi mitte Janukovitši abil. Georgia liikumist NATO suunas justkui õnnestus peatada, kuid probleemid Lõuna-Osseetia ja Abhaasiaga osutusid ületamatuks.

Sõpru ja liitlasi Venemaal Euroopas enam pole. Tegelikult oleks ju võinud juba varem liikuda sinna, kus Moskvat armastatakse (või vähemalt öeldakse nii).

Kuidas üldse ehituvad lätlaste ja venelaste või eestlaste ja venelaste suhted Lätis ja Eestis? Ilma ärevate vahetegelasteta saame ise need asjad vast rahulikult korda aetud, kõiki osapooli rahuldaval moel. Vähemasti võime seda nüüd proovida.