Reakodaniku riivatud õiglustunne
Riigiprokuratuur loobus Ester Tuiksoo ja Priit Toobali süüasja ajamisest – nimelt suunasid nad väidetavalt SA 2011 kultuurisündmuste mõned ilutulestikud ärimees Jüri Luige kätte ja küsisid vastutasuks ca 10% tulust parteikassasse (raha liikus, tuvastas jälitustegevus). Nüüd aga selgus, et mõjuvõimuga kauplemise kriminaalsust on raske, pea võimatu tõestada.
Mitme otsaga lugu. Tõtt-öelda olid sularahas liigutatud summad sedavõrd tühised (100–300 eurot), et vaadates suuri raiskamisi ja kõrvalekantimisi (nt meediakampaaniate kulud), pole nagu millestki rääkida.
Samas paneb just see küsima, et mis siis juhtus. Tundub, et variante on kolm.
1. Tuiksoo–Toobal tõesti ei tajunud, et nad üleüldse midagi valesti teeks. Säärane elustiil ja -laad ongi normaalne; kuidas sa ikka parteikassat täidad – veenad, moosid ja vahetad, ei saa olla, et see oleks kuidagi ebaseaduslik.
Nagu nüüd välja tuli, oli neil põhimõtteliselt õigus. Riigikohus otsustas mõjuvõimu ärakasutamises kahtlustatud Mati Eliste (osaliselt) õigeks mõista, sest Eesti õiguskorras puuduvad normid, mis eristaksid ametnike seaduslikku mõjutamist (nt lobitöö) ebaseaduslikust.
Ametniku mõjutamise ebaseaduslikkus peab aga igal juhul olema tõestatud.
See riivab küll valusalt reakodaniku õiglustunnet, paneb küsima, kas tõesti mõnesajaeuroste annetustega moosimine on lubatud, et ülla eesmärgi nimel asja ajada...
Aga kui ma nt ämmale külla kiirustades ikkagi liikluspolitseile vahele jään, äkki ei olegi vale nt tubli politseiniku lapse õpinguid veidi toetada?
Topeltstandardid ja ebamäärasus annavad negatiivse signaali me niigi hämarate reeglite ja häguste moraalipiiridega ühiskonnas.
Kui Tuiksoo–Toobal juhtumit üleüldse kuidagi veidra või räpasena ei tajunud, tuleb tunnistada, et nende isiklikud piirid on lihtsalt asetatud mujale, kui nii mõnigi meist endale lubada saab.
2. Tuiksoo–Toobal võib-olla küll arvasid, et see asi nii puhas pole, aga samas ei tunnetanud selles mingit suurt riski, nende enda erakonnakaaslasi on kahtlustatud hullemaski, IRLi noored liikmed liigutasid tunduvalt hämaramatel eesmärkidel palju suuremaid summasid.
Kui kõik nii teevad, mis siis ikka, see ongi norm, päälegi, mis need paar ilutulestikku siis ära pole? Kui on käepärast võtta hää pürotehnik, kes lataka taevasse lajatab, kes sellest ikka kahju saab?
Ja parteile toetust küsida võib ju ikka, partei on püha. Nõukogude mentaliteet. Jällegi: neil oli õigus!
3. Kõige hirmutavam, aga üsna tõenäoline variant on veel see, et me näeme kogu asjast ikkagi vaid jäämäe tipmist osa. Et tegelikult asjad käivadki nii, palju suuremate summadega. 100 euro kaupa kokku kahmates koguneb ikka kole aeglaselt, säärased suured masinavärgid aga söövad palju.
Üks asi, et liiga palju selliseid juhtumeid on kogunenud ühe partei ja ühe linna ümber – siin on oma roll ka pingsamal jälgimisel, kuigi teatavat soodumust võib samuti aduda...
* * *
Mida ikkagi arvata kogukonnast, kes enese sees peabki normaalseks sellist elulaadi? Võib-olla tegi Riigikohus Eliste asjus ainuõige pretsedent-otsuse, et mitte kogu me ühiskonda kriminaliseerida. See kirutud okupatsiooniaja ellujäämistehnika on lihtsalt osake me olemisest?
Tõsi, nüüd tundub kivi kukkuvat kaitsepolitseinike kapsa-aeda. Kehvasti läbi viidud uurimine ja kahtlased tõendid. Poliitiline angažeeritus isegi? Aga alateadvuses puudub ju eitus ... Hämaralood rulluvad lahti.
