24 aastat hiljem: Valgamaa loov vaim ei rauge
“Meid ümbritsevates majandites on oma kultuuriasutused ja nii jääb meie klubile ainult Keeni sovhoosi rahvas. See mulle väga meeldib. Mul on kõrini suvistest tantsuõhtutest, kus tuleb linnakraaklejaid laiali ajada. Aga siin tunnen kõiki.
Viie aastaga olen Keeni inimestega nii kokku kasvanud, et hääle järgi tean, kes on kes. Ega neid palju olegi, umbes 250 täiskasvanut ja kaheksa klassitäit lapsi.”
Kõige paremini paistis Keeni rahvale tollal sobivat taidlemine, tegutses kaks rahvatantsuringi, mitu ansamblit, estraadi- ja näitering...
“Ega meil klubis midagi hiilgavat ei toimu,” ütles Vanatoa tollal ajakirjanikule tagasihoidlikult.
Kui Maaleht temalt nüüd Keeni kultuuriklubi käekäigu kohta uurib, ütleb tragi kultuurikorraldaja, et tema on küll veel samas kohas, aga Sangaste vallas Keenis enam kultuuriklubi pole – juba viisteist aastat. Koolimajas käivad tantsijad koos, aga ... lihtsalt tehti selline otsus, et pole vaja ja...
Kuid Vanatoa ei tahagi sellest väga rääkida.
Hoopis enam paelub teda praegune tegevus Tõlliste valla isetegevuslastega: alles kevadel oli esietendus – Sooru rahvamajas mängiti Margus Oopkaupi tükki “Oh seda elu”. Sügisel mängitakse sama lavastust edasi, plaanis on uus. Vanatoa kutsub Maalehte lahkelt külla ja teatrit vaatama, lubame ka minna.
“Tõlliste vald on supervald, nii tore näitering on meil!” ütleb Anne Vanatoa.
Tõlliste valla isetegevuslased lavastasid Vanatoa juhendamisel möödunud aastal Tsirguliina rahvamajas suure menuga kolhoosipeo – ajastuvaim nõuab praegu säärast huumorivinklisse keeratud nostalgiat. Etenduse lõpul asetati lavastajale kaela barankavanik.
Anne Vanatoa on seotud ka oma kandi poliitilise mõtlemisega, kasutab sõnumi kohale toimetamiseks rahvakunsti vahendeid.
2009. a novembris kirjutas Valgamaalane:
“/.../ toimunud Otepää Naisseltsi aastakoosolek oligi suuresti kantud murest piirkonna argielu liigse politiseerimise pärast. Tublid ja aktiivsed naised tulid sellel välja uuslavastusega, kus mängisid esmakordselt Nuustaku
nukud.
Lavastaja Anne Vanatoa kaasabil sündinud etendus kajastas eelkõige Otepää päevakajalisi sündmusi. Kuna siiani pole märgata poliitelu rahunemist, rääkisidki nukud seekord eelkõige nendel põletavatel teemadel.”
Vaatamata “Pehmetele ja karvastele”, on poliitiline nukuteater ikkagi julge ja avangardne idee.
See tuletab meelde veel keskaja laadateatrite traditsiooni – tollal asendas see ju osalt ka ajakirjandust...
Teater on kultuuri ja loovuse kanaleist eestlastele ikka üks meelepärasemaid olnud, hää, et väikestes kogukondades ja rohujuuretasandil on inimesi, kes kohalikku teatrivaimu ja -pisikut elus hoiavad.
“See on hea, et nüüd on kultuuritöötajatelt sundus ära võetud. Ei pea kõigil olema ühepalju ringe ja loenguid ja muid näitajaid, et tehke, nagu ise õigeks peate, otsige oma nägu,” ütles Vanatoa 1988. aastal.
Nüüd on paljudest kohtadest ära võetud mitte üksnes sundus, vaid ka võimalus, materiaalsed vahendid, et kultuuri
teha.
Aga Anne Vanatoa indu pole see kahandanud. Veerand sajandit hiljem otsib ta oma loovale vaimule ja kohalikele harrastusteatritegijatele uut väljundit, kanalit.
JÜRGEN ROOSTE
Maalehe toimetaja alates 2012. aasta jaanuarist
