Kui laste arvukus peres on rikkus, siis kelle jaoks – perekonna, lapse või ühiskonna jaoks?

Eesti Lasterikaste Perede Liit tuleb appi suurperedele nende võimaluste otsimisel ning viib omavahel kokku abivajajad ja abiandjad.

Praegu koondab liit peresid, kus on kasvamas neli ja enam last, kokku on nendes peredes ligi 5000 last. Lasterikaste Perede Liitu kuulub 18 maakondlikku organisatsiooni, kes kõik hoolivad oma liikmete ühishuvide eest: korraldavad üritusi, talguid ja koolitusi, motiveerivad koos tegutsema.

Riiklik perepoliitika

Suurperede jaoks on lisaks kodanikuühiskonna toetusele tähtis süsteemne riiklik perepoliitika. Valitsusel on küpsemas uus plaan lastetoetuste reformiks. Kui kõik sujub plaanipäraselt, peaks 2013. aasta 1. juulist enim tuge vajavate lastega peredele esimese ja teise lapse toetus senise 19.18 euro asemel olema 30 eurot ning iga järgmise lapse puhul senise 57.54 euro asemel 80 eurot lapse kohta kuus.

Idee on iseenesest ju õige, et toetada lapsi, kes elavad suhtelises vaesuses või vaesusriskis – see puudutab paljusid lasterikkaid peresid. Samas leian, et nutikamad hakkavad oma sissetulekuid varjama ning teises riigis raha teenivad pereisad ei kuulu enam leibkonda. Vabaabielus elavad täiskasvanud samuti mitte.

Praegu saavad toimetulekutoetust taotleda pered, kelle sissetulek kuus on esimese pereliikme kohta 76.70 eurot ning 61.36 eurot pere teise ja iga järgmise liikme kohta. Toimetulekutoetuse arvutamisel arvestatakse sissetulekute hulka ka lastetoetused. Õigem oleks seda aga mitte arvestada! Kuidas siis sellises olukorras käitutakse – üks ametnik määrab toimetulekutoetust ja teine vormistab peretoetust?

Teisalt ei kujuta ette olukorda, kus vanemad kulutavad iga kuu sotsiaalameti uksi selleks, et nimetatud lisaraha saada. Ainuüksi bussipilet valla keskusesse maksab rohkem kui toetus, lisandub vajalike paberite hankimise närvikulu ning pidev pere eelarve laialilaotamine ametnike ees.

Märkimata ei saa jätta ka personali lisakulu, sest sotsiaaltöötajad on niigi ülekoormatud.

Alternatiiviks oleks pigem vanema tehtud avaldus sotsiaalkindlustusametisse kord aastas, jättes kõrvale skeemid sissetulekute arvutamise kohta, siis on see juba lapsevanema vastutus ja sisetunde küsimus.

Eelpoolmainitu kõrval on siiski esmatähtis pere ise, toimiv partnerlussuhe mehe ja naise vahel ning turvaline ja arengut soosiv kasvukeskkond lastele. Selle loomisel ei saa aidata kodanikuühiskond, omavalitsus ega riik. Igapäevase rutiini ja töötempo keskel ei tohi unustada seda rõõmu ja rikkust, mida toovad meie ellu lapsed. Need emotsioonid ja suhted pereliikmete vahel on hindamatud ning loovad väga tugeva kapitali selleks, et needsamad lapsed oleksid aastaid hiljem oma lastele parimad vanemad.

Kõik, kes hoolivad

Lasterikkale perele ei ole kõige tähtsam rahapatakas lauanurgal. Olulisim on see, et ühiskond ei vaataks kõõrdi, kui vanemad oma kuue, kaheksa või kümne lapsega tänaval ringi käivad. Nad vajavad tunnustust ja positiivset suhtumist. Arvestades Eesti negatiivset iivet, peaksime oma väärtushinnangud ja hoiakud tõsiselt üle vaatama. Ja alustada saame igaüks juba täna.

Kõik, kes vähegi hoolivad ja kellele lasterikaste perede olukord korda läheb, on oodatud kaasa mõtlema rahvusvahelisel konverentsil “Lasterikkus – kas tõeline rikkus?”, mis toimub 20.–21. juulil Tartus Dorpati konverentsikeskuses.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid