Parteid ja kirjandus
Äsja olümpiamängudel kogu maailma võõrustanud britid armastavad tõdeda, et kõik inimtüübid on kirjandusse valatud. Eriti armastatakse viidata karupoeg Puhhi lugudele.
Omamoodi võib brittidel isegi õigus olla. On ju näiteks Londoni olümpia üks suuremaid kangelasi, Jamaika sprinter Usain Bolt puhas Tiiger. Elav ja energiline, igale poole jõudev ning kõigiga suhtlev. Teinekord lähevad asjad küll suure hurraaga vussi – nagu valestart mullustel maailmameistrivõistlustel – kuid ega sellepärast tule saba sorgu lasta.
Mõned tulevikuvihjed
Kui inimesi annab kirjandusklassikasse panna, siis tekib kange tahtmine proovida, kas parteid sinna samamoodi mahuksid. See võiks anda ka paar üsna head vihjet tuleviku kohta.
Seega, parteid ja raamatukangelased oma kokkulangevustes. Puhhi-lugusid selleks siiski ei kasutaks, seal on tegelasi liiga palju. Parem oleks leida selline raamat, kus põhitüpaaže on täpselt parasjagu.
Eesti legendaarseim lastejutt Naksitrallidest jääb seetõttu ära. Naksitralle oli ainult kolm, parlamendiparteisid aga Eestis neli. Täpselt nagu musketäre!
20. augusti lähedusele sobivalt seejuures mitte neli musketäri lihtsalt raamatusarja esimeses köites, vaid ka keskealiste meestena 20 aastat hiljem.
Athos. Aadlik, kes vehkles võrdselt hästi nii parema kui vasaku käega ja teadis, et kui plaanid on korralikult tehtud, siis pole mõtet liigse kiirustamisega pleuriiti saada.
Samas mees, kelle minevikus oli musti mälestusi ning kes noorena jooma kukkudes oma ülluse ja head kombed unustas. Meenutagem, kuidas ta Inglismaale teel olles kõrtsis haavata sai ning selle keldri oma teenriga kahekesi ära laastas.
Pole kõhklust ega kahtlust, et meie parlamendiparteidest on see Reformierakond. Kuraditosin aastat katkematut võimulolemist annab võimaluse – kuigi vahest ehk mitte õiguse, mäletate, noblesse oblige ehk seisus kohustab – ennast teistest ülemaks pidada. Küll on selge, et ilma korraliku plaanimise ja oskusliku võitlemiseta sellist tulemust ei saavuta.
Mustad mälestused on ka olemas, kohtu all on möödunud sajandil olnud nii toonane erakonna esimees kui peasekretär ning üks tippudest on praegugi uurimise all. Kerge tülinorimise leiab samuti, sest kuidas muudmoodi tõlgendada mõnda reljeefsemat väljaütlemist nende kohta, kelle mõtted ei meeldi. Ja kärbitud on vähemalt sama kõvasti kui Athos kõrtsmiku keldris.
Porthos. Suur ja valjuhäälne, armastas oma vägitegudega kiidelda, kuid parunitiitel oli tal ostetud ja noorena mõõgarihmal vaid üks pool kuldniidiga tikitud.
See on Keskerakond oma täies hiilguses. Esimese Eesti erakonnana sümboolselt suureks kasvanud ehk 10 000 liiget täis saanud ning pidevalt valimistel häid tulemusi saavutanud, samas peaministritoolist vaid unistanud nagu abielust hertsoginnaga.
Nende nn ostetud aadlitiitel on võim Tallinnas. Nagu Porthos oma mõisas, üritatakse ka pealinnas väikest riigimudelit ehitada. Alustades oma politsei ja ombudsmaniga ning bussiradadega lõpetades. Musketäridel oli oma Päikesekuningas, meil on Päikeselinnapea – la capitale, c’est moi.
Aramis. Kaunis noorena ja kaval keskealisena. Mees, kes musketäride-raamatu esimeses osas iseenda kõrvu näpistas, et need kenasti roosataksid, ning ka edaspidi kirjutas luuletusi ja sai õrnema sooga hästi läbi.
Kas pole see mitte stiilipuhas Sotsiaaldemokraatlik Erakond? Partei, kus haritlasi jagub igale maitsele ning naistele pühendatakse rohkem tähelepanu kui teistes erakondades kokku.
Ja tuleb ka arvestada, et kui Athos oli üllas ja Porthos tugev, siis Aramis sai peategelaseks vaid tänu oma ilule. Just nagu sotsid on praegu populaarsuselt teine erakond tänu sellele, et fassaad on kaunis. Igaüks teab, et mida vähem teed, seda puhtam särk püsib.
Järele jääb d’Artagnan. Kõige noorem tegelane, kes samas ilmub lugejate ette, ammu moest läinud barett peas ja murtud mõõk tupes. Osutub siiski kangelaseks, saab esimese raamatu lõpus kapteniks – ja ilmub 20 aastat hiljem välja lihtsa leitnandina.
IRL, igatahes. Uljas Res Publica, kes pea ees lahingusse tormas ja kõvasti sugeda sai, samal ajal kui vanad olijad kõrval irvitasid. Juures vabalt isamaaliste kodanike tiib, kelle ideed kõlavad paljudele valijatele sama vanadena kui d’Artagnani barett ja kollane kronu kokku.
Mõõk vajab kindlasti uut tera, sest paremtiival on Reformierakond kõik kandvamad ideed endale krahmanud. Kaptenitest leitnandid on samuti olemas, endised peaministrid said reaministriteks Andrus Ansipi valitsuses.
Paralleeli mõte
Musketäride nelik on seega kenasti koos ja nagu raamatuski, on kord liidus üks ühega, siis teine teisega. Nüüd on küsimus, mis on sellise paralleeli mõte.
Lihtne. Musketäride lugu läks edasi ja nii jätkub ka meie erakondade saaga. Kui Alexander Dumas’ loodud inimtüüpide põhjal saab tulevikku ennustada vähemalt sama hästi kui tema suure kaasaegse Jules Verne’i romaanide põhjal lennumasinaid, allveelaevu ja Kuu-lende, võime heita ka pilgu tulevikku.
Reformierakonnal võib tulla muresid, kuid traagiline lõpp teda ei ähvarda. Keskerakond ei jaksa ühel hetkel enam oma koormat kanda.
Sotsiaaldemokraatlik Erakond jõuab oma soovitud positsioonidele. IRLil on kaval vaadata, et valel hetkel marssalikepikest pihku ei haara, võib kahurist rindu saada.
