Kuhu postkontorid kolivad?
Suur osa reklaame lausa kilkab, kuidas nüüd alles hakkab elu edenema, sest turule on tulnud uus toode.
Uuem on uhkem. Isegi siis, kui vanaga võrreldes pole muud vahet kui ümaramad nurgad või kiiskavam korpus. Samas muudab uus tehnoloogia inimese murelikuks ja uued kombed kahtlustavaks. Miks?
Oma harjumuste ohvrid
Sellega on inimesed juba harjunud, et kui postkontoritest räägitakse, siis hiljemalt teises lauses kasutatakse sõna “sulgemine”. Isegi siis, kui tükk aega ühtegi postkontorit kusagil kinni pole pandud.
Esiteks, postkontorite kinnipanemisest. Praeguseks on otsustatud, et postiasutuste arv ei muutu. See tähendab, et kui kusagil läheb kontor kinni, siis kusagil mujal samas vallas tehakse uksed lahti.
Teiseks, kolimiste põhjustest ja muutuvatest aegadest.
Uksi pole kinni pannud mitte ükski postkontor, mida inimesed piisavalt külastavad. Näiteks Hellenurme kontori ülalpidamise eest pidime tänavu esimesel poolaastal peale maksma üle 3000 euro, mis on väga suur raha.
Rendi ja kütte eest tuli iga kuu maksta 300 eurot, käive oli aga isegi kõige tihedamatel kuudel vaid 100 eurot. Iga korrakski süvenev inimene saab aru, et niimoodi pole võimalik kontorit pidada, kui raha tuleb sisse kolm korda vähem, kui on tarvis välja anda, seejuures inimese palka pole veel arvesse võetud.
Kui postkontor pole seal, kus inimesed liiguvad, kasvab kahjum iga kuuga.
Järeldus on see, et Eesti Post peab olema aktiivne ja minema sinna, kus käivad inimesed. Seepärast ei ole mõtet jõuga hoida postkontorit eraldiseisvas majas, kuhu inimestel on halb juurdepääs. Postkontor tuleb viia kohalikku kaubanduskeskusesse või kauplusesse, kus inimesed nagunii käivad.
Seda oleme teinud nii suurtes kui väikestes kohtades – kolinud ühe katuse alla suurte kaubanduskettidega ja ka leidnud koha mõnes maakonna bussijaamas.
Me anname endale Eesti Postis aru, et iga kolimine tekitab algul pahameelt ning toidab taas müüti, et postkontorid lähevad kinni. Paratamatult on inimesed nördinud, kui keegi väljastpoolt kipub nende harjumuspärast maailma ringi tegema. Kogemused annavad aga julgust.
Mugavusi loovad teenused
Paarkümmend aastat tagasi oli meil raha nn raamatu peal, selle kättesaamiseks pidime minema hoiukassa büroosse. Nüüd on kõikjal pangaautomaadid.
Minevikus pidime kaugekõne pärast kõmpima postkontorisse helistama ja kohalikugi kõne pärast nurgalt taksofoni otsima. Nüüd on meil telefon taskus ja helista, kuhu tahad.
Ehk alguse juurde tagasi tulles – kui ostetud uus asi on varsti vana ja sellisena pole meile enam kuigi tähtis, siis mugavusi loovad teenused on algul uued ja hirmsad ning siis ühel hetkel vanad ja armsad. Just nii, nagu saavad inimestele lähedaseks nende käiguteedele kolinud postiasutused.
