Oudekki Loone: Töö, hind, väärtus

Üks mu sõbratar ütles hiljuti: “Ma ei suudaks küll mingit 8−17 tööd teha. See on nii piirav, ma ei ole vaba.” Miks tööpäev, mis kestab tavaliselt kella 8−21, kus ei ole garanteeritud ületunnitasu või puhkepäevadel töötamise tasu, millega ei kaasne sotsiaalseid garantiisid, on kuidagi vähem piirav, ei osanud ta seletada.

Mõnikord seesuguse tööga muidugi kaasneb kõrge või väga kõrge sissetulek ja rahuldus oma intellektuaalsest võimekusest, suureneb ehk turvalisus, aga mitte vabadus, sest oled täielikult oma töö meelevallas.

Veel enam, seesugune tööviis võtab lõivu ka inimlikest suhetest. Töötus ei ole sotsiaalne probleem ainult sellepärast, et inimesed ei saa endale soetada ellujäämiseks vajalikke vahendeid, vaid ka seetõttu, et töötu industriaalses turumajandusühiskonnas on “väljaspool seltskonda”.

Tahad suhelda, mine ostlema

Töökoht on esimene sotsialiseerumiskoht, see on miski, kuhu sa kuulud. See defineerib inimese ühiskonna liikmena, tunnustuse, olemaks hõivatud millegi kasulikuga. Kodanikuaktiivsus sünnib ka kokkupuutes teiste inimestega ning eriti hästi siis, kui selleks kokkupuuteks on mingi alus.

Osaajaga töökohad, kodustöötamine, ajutine töö, lihtsad vallandamisvõimalused ning suur tööjõu voolavus tekitavad kogu Euroopas – ja mitte ainult – järjest enam olukorra, kus inimesed saavad küll oma tegevuse eest mingit tasu (mõnikord ülevoolavalt, mõnikord napilt äraelamiseks), aga nad on ära lõigatud sotsiaalsetest suhetest.

Üha enam muutub ainsaks suhtluseks olukord, kus midagi ostetakse ja müüakse. Oled kurb? Mine ja ostle, see teeb hea tuju, müüja ütleb, kui kaunis sa välja näed. Osta äriklassi lennupilet, sind hellitatakse, käi päevade kaupa samas baaris, baaripidaja tunneb su ära ja küsib tervise järele. Tahad midagi muuta? Vajuta Facebookis vastavale lehele “meeldib” või jaga veel üht pilti!

Kahjuks jäävad need suhted tavaliselt hetkeliseks ja pealiskaudseks – ja kui need jäävad peamisteks ja ainukesteks kontaktideks, siis kaob nii kogukond kui koostöö. Ebakindlus tööturul peegeldub sotsiaalsetesse suhetesse, paindlikkus tööturul, kiired töökohavahetused toovad kaasa ebakindluse tutvuskonnas, kuuluvustunde vähenemise või sootuks kadumise. Mida rohkem ebakindlust, seda rohkem üksindust, kurbust, psühholoogilisi probleeme, katkisi inimesi.

Muide, tundub ka, et seda vähem innovatsiooni ja kõrget lisaväärtust.

Koos saavutab rohkem

Reaalne majandus ei ole üksikute inimeste omaette nokitsemine. Reaalne majandus on meeskonnatöö, kus inimesed tulevad oma tubadest välja, saavad kokku, annavad üksteisele mõtteid ja realiseerivad koos oma unistusi, ideid, oskusi. Koostöö ei tähenda vabaduse kaotust, teistega koos töötades ma ei muutu teiseks, aga kasutan tema jõudu nii, nagu kasutab tema minu oma, ning koos saavutame rohkem, kui kumbki oleks saavutanud üksi.

Ma arvan, et nii majandus- kui poliitilisest kriisist väljumiseks tuleb ette võtta just seesugune kultuuriline muutus. Panna finantsmajandus toetama reaalset majandust, mitte vastupidi, pidada sünergiat normiks, mitte eriliseks saavutuseks, hinnata aega, mitte ainult raha.