Igale linnale omad lõbud
Omadeks ja võõrasteks, muidu saajateks ja sellest suu puhtaks pühkijateks.
Seda on tehtud enesestmõistetavusega, nagu oleks meil veel kusagil üks pealinn, kuhu peaksid oma asju ajama sõitma need, kes “esimese pealinna” hüvedest ilma jäävad. Aga ei ole.
Muidugi tuleb mõista ka pealinnavalitsuse huvisid. Igaüks, kes pealinnas elab ja tasuta sõita tahab, peab ka oma ametlikku elukohta vahetama. Ehk maksud varasemast pesapaigast Tallinna üle tooma.
Kaks tuhat inimest on juba ümbervaliku teinud. Kaks Kallaste linna täit rahvast provintslastest pealinlasteks saanud. Ka see on edenemine.
Niiviisi kasuga kaubeldes on linnakassal ka kergem tasuta transporti taluda – keegi peab selle propagandistliku lõbu ju lõpuks kinni maksma.
Tasu eest parkijad – needki suuremas osas väljastpoolt pealinna pärit – ju üksi ei jõua!
Vaielda muidugi ei saa, kuigi soov mõne suure asja pärast Tallinnas kokku tulla on nagu kahanenud.
Ei taha lauluväljakul käest kinni hoides end vasakule-paremale kõigutada koos sellega, kes tasuta kohale sõitis…
Muidugi võib iga linn, sealhulgas pealinn, teha oma seadused. Talvepealinn Otepää võiks näiteks lubada omavalitsuse lumel tasuta suusatada vaid kohalikel.
Suvepealinn Pärnu võiks kehtestada võõrastele ujumismaksu. Ja päikesevõtmismaksu avalikus kohas veel peale selle.
Kevadpealinn Türi võiks lasta lillelaadal omadel tasuta kaubelda.
Veinipealinn Põltsamaa saaks teha tubli soodustuse veini rüüpamisel. Laupäeva pärastlõunal lõuatäis tasuta, aga vaid sissekirjutusega põltsamaalastele.
Mulgimaa võiks minna veelgi kaugemale ja lubada lõugu laiutada üksnes kohalikel. Ülejäänud maksku või pidagu mulk kinni.
