Peeter Kaldre: Eesti riigi päris piinlik lugu

Hiljuti ilmus eesti keeles üks suurepärane raamat, mis räägib olukorrast Euroopas vahetult pärast Teist maailmasõda. Keith Lowe’i “Metsik manner” kirjeldab muu hulgas ka seda, kuidas kõikides Saksa okupatsioonist vabanenud riikides hakati taga kiusama, lintšima ja tapma neid, kes võõrvõimuga olid koostööd teinud.

See raamat meenus mulle, kui kuulsin Eesti valitsuse otsusest mitte anda varjupaika afgaani tõlgile Omarile. Muidugi ei saa liitlasvägede viibimist Afganistanis võrrelda Saksa okupatsiooniga, kuid on selge, et kui Taliban peaks seal taas võimule tulema, koheldakse liitlasvägedega koostööd teinud inimesi samamoodi või veel hulleminigi kui sõjajärgses Euroopas.

Küündimatu seletus

Laiemalt aga näitas see keeldumine taas, et meie poliitikute jutud väärtuspõhisest välispoliitikast on pehmelt öeldes silmakirjalikud. Põhjendused, miks mehele, kes on Eesti kaitseväelasi palju aidanud, kuid kes tulevikus kardab oma elu pärast, asüüli ei anta, on kas lapsikud või suisa küünilised.

Ei saa kuidagi uskuda peaministri öeldut, et varjupaigataotluste puhul ei langeta valitsus otsuseid poliitiliselt pinnalt. Vastupidi – tegu on just poliitilise otsusega, isegi välispoliitilise otsusega. Meie poliitikud ja diplomaadid räägivad täiesti küüniliselt umbes sellist juttu, et kui me anname ühele tõlgile varjupaiga, siis sellega ju tunnistame, et pärast võõrvägede lahkumist võib tulla võimule Taliban ja liitlaste kogu senine “retoorika” Afganistani valitsuse võimekusest ise hakkama saada on olnud vale.

Seega siis peidame aga pea liiva alla ja usume pimesi, et Afganistaniga pärast võõrvägede lahkumist midagi hullu ei juhtu, kuigi kainemad analüütikud seda teps mitte uskuda ei taha. Ja selle jaanalinnupoliitika ohvriks ollakse valmis tooma inimest, kes on Eestilt abi palunud! Tihti küll seda ei juhtu, nagu öeldakse... Afganistanis käinud kolleegid on rääkinud, et just tõlgid on need, keda on kategooriliselt keelatud filmida. Ka statistika näitab, et juba praeguseks on tapetud mitukümmend liitlasi abistanud tõlki.

Naljakas on ka see, et kui Eesti keeldub andmast asüüli vaid ühele Omarile, siis teised liitlased – Prantsusmaa, Taani, USA, Kanada, Uus-Meremaa ja Norra – on juba praeguseks andnud varjupaiga sadadele neid abistanud afgaanidele!

Unustatud ajalugu

Asi oleks ehk veel kuidagi arusaadav, kui Omari puhul oleks tegu üksikjuhtumiga. Paraku on kogunenud juba liiga palju märke sellest, et sõnades meie välispoliitika küll ülistab väärtusi, kuid tegelikkuses aetakse samasugust omakasupüüdlikku joont, mida me tavaliselt kirume suurriikide puhul.

Ei ole õige saagida seda oksa, millel ise istume. Kes siis veel kui mitte eestlased peaks mäletama, et paljud riigid võtsid vastu kümneid tuhandeid eestlasi, kes põgenesid Nõukogude okupatsiooni eest. Neid võeti vastu hoolimata sellest, et Nõukogude Liit oli ju see “õige”, kes oli purustanud fašistliku Saksamaa.

Samuti tuleb meelde tuletada, et mitme mõjuka riigi (eelkõige USA) mittetunnustamispoliitika Eesti okupeerimisele pani vundamendi meie iseseisvuse taastamisele ja kiirele tunnustamisele. Ehk siis tegu oli just tollesama väärtuspõhise lähenemisega, mida Eestis kiputakse liiga kergekäeliselt ajaloo prügikasti heitma. Kuid kõige olulisem on see, et terve Eesti rahvas oli kunagi samasuguses olukorras nagu Omar praegu.