Ivo Känd: Märkamise ja mõistmise kunst
Kooliõpetajad kinnitavad, et käitumishäirete ja erivajadustega laste õpetamine tavaklassis kurnab õpetajat, jätab teised lapsed tähelepanuta ja arenguvõimaluseta. Täiskasvanud "puudlid" - nagu üks mu sõber südamlikult nimetab - on aga ühiskonnas olemas ning neile tuleb luua tingimused, mis nad võimalikult tegusaks-rahulolevaks teeks ja samas teisi ei kahjustaks ega kurnaks.
Statistika järgi on Eesti rahvastikust kümme protsenti mingisuguse puudega - tavamõistes mitte täisväärtuslikud töö-
inimesed. Järelikult peame küsima, miks? Peab ju olema mingi põhjus, et inimkond muutub üha elujõuetumaks.
Kulunud inimesed
Viimase kümne aastaga on puudega inimeste arv kasvanud 40 protsenti. Puudelisuse määramise metoodika soodustab eakate sotsiaaltoetuse saajate arvu kasvu. Iseküsimus, kas elutormides kulunud inimene on üldse normist kõrvalekalle.
Igal juhul peaks riik neisse elujärkudesse adekvaatselt suhtuma ning õrnas seisundis isikuid kohaselt kohtlema - ka toetuste jagamise mõttes.
Kui nõukogude inimese tunnuseks olid katkised hambad ja murelik ilme, siis kahjuks ei ole ka praegu teisiti. Õigemini on praegu asi veelgi hullem. Ses mõttes, et pärast elukorraldusega seotud maksete tasumist ei jää seaduskuulekale kodanikule oma tervise eest hoolitsemiseks enam üldse raha.
Olelusvõitlusest räsitud erivajadustega inimesed paljudel puhkudel isegi pelgavad oma puuet ametlikult vormistada, sest enamasti tähendab see tööta jäämist.
Veelgi keerulisemas seisus on psüühilise erivajadusega ehk vaimupuudega inimesed. Hinnanguliselt on neid Eestis kuni 8000 - nii selliseid, kes vajavad ööpäevaringset teenust kui ka neid, kes vajavad vaid toetavaid teenuseid.
Tegelikult vaevleb depressiooni, paanikahäirete ja psühhooside käes kindlasti palju enam inimesi - nad pole lihtsalt arvel, piinlevad omaette, häbenevad oma sotsiaalset toimetulematust ja hääbuvad pahatihti karmi loodusliku valiku tulemusel.
Paraku on üks inimeste hirme ka hirm "erilistest erilisemate" suhtes ja selle põhjuseks saab olla vaid kogemuste puudumine ning ühiskonnas valitsev vähene tolerantsus.
Hirm ja häbenemine süvenevad seda enam, mida rohkem on erivajadustega inimesi n-ö peidetud, ühiskonna poolt tavakodanikeks tituleeritutest eraldatud. Kui aga elatakse kogukonnas koos erinevate vajaduste ja võimetega inimestega, siis osatakse tulla toime, märgata ja kohaneda erivajadustega kaasteelistega.
Erivajadus ei oleks siis probleem ega inimese põhiomadus, sellega lihtsalt arvestataks. Oluline on kinnipidamisasutuste sarnaste ärapanemiskohtade asemele luua kodused ning tavaelule lähedased keskkonnad, mis annavad võimaluse aktiivseks ühistegevuseks, samas võimaldavad privaatse omaette olemise, millega teatavasti mõõdetakse keskkonna inimlikkust.
Näiteks rajab AS Hoolekandeteenused aastaks 2015 Euroopa Regionaalarengu Fondi abiga üle Eesti kümme psüühilise erivajadustega inimestele mõeldud, peremajadel põhinevat uueaegset teenuseüksust.
Meie, terved ja tugevad
Kuidas märgata abivajajat? Abistava mõtte saame alati ulatada just sel hetkel mõtteabi vajavale intellektipuudega inimesele, nii nagu me aeg-ajalt kaupluses aitame teisel inimesel kaupa leida või arvutis mõne asjakese ära lahendada.
Kuid loodud on ka erihooldeteenuseid osutavaid asutusi, mis koondunud Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liitu, kus on leitud missioon kinkida psüühiliste erivajadustega inimestele tegusam elu; et puudega inimesele pakutav teenus põhineks just konkreetsetel vajadustel, mis aitaks kaasa toimetulekuvõime suurendamisele.
Meil, tervetel, on oluline mõista ja aru saada, kuidas toimida nii, et olla abivajajale tulus kaaslane, väärtustades teda läbi inimväärse elu - mitte haletsedes-varjates-poputades.
Vaimupuude tõttu on inimesel raskusi tavaloogikast lähtuvatest asjadest aru saamisega, tal on teistega võrreldes raskem uusi teadmisi omandada, üldistada ning varemõpitut uutes olukordades kasutada. Tema kohanemisvõime on niinimetatud keskmisest oluliselt madalam.
Intellektipuudega inimesed vajavad eluliste vajaduste rahuldamisel lihtsalt rohkem tuge kui tavainimesed - eriharidust, pikemat õppimise ja küpsemise aega, mõistmist.
Tähtis on kaasata need inimesed normaalsesse keskkonda võimalikult vara, see aitab neil kiiremini integreeruda ja vähendab vajadust igal hetkel abistava käe järele sirutada. Töötamise võimalus, iseseisev elamine ning piisavad avahoolduse teenused aitavad intellektipuudega inimesel elada väärikat elu.
Paljud neist on vaimult isegi märksa tervemad ning tugevamad kui meie - nn terved. Kui vaevuksime nende eriliste inimestega sügavamalt ja südamest tutvuma, siis avastaksime, et sageli ei ootagi nad mingit ette-taha kõige ära tegemist, pigem soovivad võimalust hakkama saada ja ennast tõestada.
Puudega inimesele ei saa alati anda täisväärtuslikke aastaid, kuid aastatele saab anda elamisväärse sisu - see on meie, tervete kohus.
