Katrin Vaga: Uhkuse aasta

Kui peaksin välja pakkuma ühise nimetaja, millega iseloomustada Ühendkuningriigi kodanike jaoks viimast 12 kuud, siis on see "rahvusliku eneseteadvuse kuldaasta". Britid, kes on Euroopas alati olnud trendinäitajad nii moe, muusika kui muus vallas, on kindlamalt kui enne tagasi oma liistude juures.

Kõigepealt ei vaja ilmselt meenutamist, et aasta eest olid kogu maailma silmad suunatud Londoni suveolümpiale. Möödunud kuude jooksul on just britid olnud need, kes muidu filosoofilist laadi euroliidu püsimajäämise küsimusest on asunud kujundama praktilist valikut, mis ühendusest väljaastumist suveräänse riigi võimalusena näeb. 

Pahedeta popstaarid

Ja kuigi monarhia tähendus maailmas on praeguseks totaalselt muutunud, hoiab kuninglikku muinasjuttu, stiilis "kui nad veel surnud ei ole, elavad õnnelikult tänaseni" üleval õnnelik ja rahva poolt armastatud Cambridge'i hertsogipaar oma vastsündinud troonipärijaga. 

Kuigi eemalt vaatlejad näevad peamiselt vaid mainitud sündmusi ja protsesse, torkab Ühendkuningriigis elavale välismaalasele brittide just viimasel ajal tõhusalt toitu saanud rahvuslik uhkus veel enam silma.

Tänu prints Williami abielule ja pisikese George Alexander Louisi sünnile, millele kogu rahvas kaasa elas, on sellisest jäänukist nagu kuninglik perekond saanud äkki midagi pahedeta megapopstaaride sarnast. Piirideta pidutsemise asemel aga punuvad praegused iidolid pesa, raha tuulde loopimise ja kallite kingituste asemel nõuavad nad annetusi lastehaiglale ning luksusjahil modellidega poseerimise asemel läheb vastne isa pärast kahenädalast lapsepuhkust tagasi kopteripiloodi tööpostile.

Ühesõnaga, pole mingit põhjust, miks brittide ajalooliste traditsioonide tänapäevastel kandjatel ei peaks rahvusvahelises meedias ümber olema kergelt kullakarvaline oreool.

Seda, kui uhke briti kodanik oma riigi üle on, näitab ka uuring, mis küsis, kas Londoni suveolümpiamängudele tehtud hoomamatu 9 miljardi naelane kulutus oli põhjendatud. Ligi 70% küsitletutest vastas sellele kindla jah-sõnaga ning ligi kolmveerand uuringus osalejatest tervitaks olümpiamängude peatset naasmist Suurbritanniasse. 

Seda hoolimata asjaolust, et nagu kõigi selliste ürituste korraldamisega, oli esialgse eelarve ja lõplike kulude erinevus kahe- kui mitte kolmekordne. 

Kõike ei saagi rahas mõõta 

Ühendkuningriigi peaminister David Cameron väidab samas, et kogu majanduslik kasu eri valdkondades ületab kulud terve miljardi naela võrra. Ja kuna küsitlus toob välja ka, et sporti tegevate noorte arv on kasvanud 25%, siis on selge, et kõike rahas mõõta ei tasu. 

Väidetavalt on äsjane suveolümpia toonud Suurbritannias juurde koguni 1,4 miljonit uut eri vanuses spordisõpra. See ei tunduks ehk nii suur arv, kui poleks pea võrdne Eesti rahvaarvuga. Muide, olgu siinkohal mainitud (kuigi ma ei oska hetkel täpselt öelda, kas rahvastiku püsimajäämine on piisav põhjus, et Tallinn olümpialinnana välja pakkuda), et väidetavalt tekitas ülemaailmne spordipidu Londonis viimase pea 40 aasta suurima beebibuumi.

Kui mitte muu, siis see peaks küll meelde tooma laulva revolutsiooni ja taasiseseisvumise järgse eufooria. Täpselt nii mõnusalt need britid end oma riigis praegu tunnevadki.