Agu Uudelepp: mida uut pakutakse sügisestel valimistel?
Mis seob vanu kindraleid ja noori poliitikuid? Vastus, et vanad kindralid üritavad noortele poliitikutele selgeks teha, miks oleks tarvis kuhugi sõdima minna, võib olla isegi õige. Eesti kontekstis ei puutu see aga asjasse: meie poliitikute käest väga ei küsita, kus ja millal ja kellega me sõdida tahame.
Kuu algul sai mööda viis aastat sellest, kui Georgias madinaks läks. Grusiinid valisid kellaaja, millal pihta hakati, kõik muu otsustati Moskvas. Eestil on vedanud, et meie sõdimised otsustatakse pigem Washingtonis või New Yorgis ja saame olla õigel pool sihikut.
Kindralite ja poliitikute ühisosa tuleb mujalt. Vihjeks võiks mainida selliseid objekte nagu Maginot’ liin või jaapanlaste liinilaevad Teise maailmasõja ajal. Mõlemad olid superrajatised ning oleksid marjaks ära kulunud ... Esimeses maailmasõjas.
Teises olid ajad edasi arenenud ning uhketest positsioonidest mindi lihtsalt kaarega mööda – sest tankidega pääses kiiresti edasi sealt, kus ratsaväega oleks jama olnud või raudteed polnud – või lasti vägevad laevad põhja – sest mis kasu on võimsatest laevakahuritest, kui ründavatele lennukitele neist pihta ei saa, ning vaenlase laevad, kust lennukid stardivad, jäävad laskeulatusest välja.
Vastus on seega valmistumine eelmiseks sõjaks või täielik valearvestus selles osas, mida võib järgmises sõjas vaja minna. Teise postulaadi näiteks on Teise maailmasõja järgsed USA hävituslennukid, mis varustati ainult rakettidega, arvates, et nägemis-
ulatuses peetavad õhulahingud on läbi. Korea taevas tegid punased lendurid neile mürskudega tinast ette ja leegitsevaks, et tegu oli lolli mõttega.
Otsustav küsimus
Poliitikas kiputakse ka valmistuma eelmisteks valimisteks või pisut puusse panema sellega, mis on eelolevate valimiste teema. Ütlen kohe ruttu ära, et siinses kirjutises ei tule tavapärast pihtaandmist parteidele. Sel pole mõtet, sest neid ja nende vigu me ju teame ja mäletame.
Res Publicat, kes pärast korra Toompeale valimist pidi murdma läbi, aga hoopis kukkus läbi. Reformierakonda, kes eelmistel kohalikel valimistel pani Tallinnasse Lasnamäele esinumbri, kes maskuliinses patriarhaalses ringkonnas oli üsna vastuvõetamatu. Mõõdukaid ja prügikastikampaaniat “Tarand presidendiks, Šein linnapeaks!”.
Pigem tuleks pilk heita neile, kes üritavad suurtel erakondadel suurtes omavalitsustes selga prügiseks teha. Suure ja väikse omavalitsuse piir saab seejuures tõmmatud üsna meelevaldselt, kasutades kontrollküsimust: “Kas ma tunnen oma valitavat või olen teda vähemalt rohkem näinud kui korra poes?”
Väikses omavalitsuses loeb rohkem isik ise ja tema ettevõtmised, suures omavalitsuses nimekirjast loodud pilt meedias. Väikses on seega väljakutsujatel ühekorraga nii lihtne kui ka keeruline. Lihtne, kui ollakse ise kohalik ja lugupeetud, keeruline, kui sind peetakse linna untsantsakaks, kes tegelikust elust midagi ei tea.
Suure puhul tuleb hakata meedia vahendusel usaldusväärsust looma ning nüüd tulebki mängu eelmisteks valimisteks valmistumine. Eestis on tavakohaselt olnud kindla peale minek siis, kui kasutusele võetakse üks kolmest põhiliinist.
Esimene on vastandumine Kremlile. Riigi tasemel oli see aastaid Isamaaliidu leib, nüüd juba teist valitsemisperioodi Reformierakonna võimukinnitus. Kohalikel valimistel üritab veneviha traavlit ratsastada Konservatiivne Rahvaerakond.
Teine on kõigi varasemate poliitjõudude sõimamine. Omaaegsest loosungist “Plats puhtaks!” kuni Indrek Tarandi hüüatuseni “Vali inimene, mitte part!” on see iga mõne aja tagant kellegi valituks teinud. Kohalikel valimistel on see mõtteviis paljude suuremate omavalitsuste kodanike valimisliitude taga.
Kolmas on lubadus, mille üle võlli keeratult tõi oma klippi Ühtse Eesti suurkogu: “Ratsa rikkaks!”. Moel või teisel tuleb inimestele näidata, et õiget jõudu valides hakkab neil hästi minema. Kuid kas hakkab?
Oodata on retoorilist sõimu
Karta on, et nende kolme liini kombineerimine tähendab tänavustel kohalikel valimistel näppulõikamist. No mida saab Tallinna või Tartu linnapea teha Kremlile vastandumiseks? Olgu, keelab vene keeles asjaajamise ära. Aga edasi? Kas lammutab nendeks valimisteks valmissaava Lasnamäe katedraali? Ei ta lammuta... Oodata on ainult retoorilist sõimu ja see pole piisav präänik, et valida.
Kõigi parteide hurjutamine ei aita aga piisavalt eristuda, neid sõimajaid on lihtsalt liiga palju. Üks ütleb halvasti, teine halvemini, kolmas tahab visata esimese kivi ja neljas lüüa kirstukaande viimase naela. Lõpptulemusena on sõimajaid senisest enam ja otsene tagajärg on see, et valimaminejaid on vastukaaluks senisest vähem.
Rikkaks tegemist enam ei usuta. Kui parempoolsed pole seda 20 aastaga suutnud ja vasakpoolsed on rikastelt võtjad ning vaestele andjad, siis kuidas peaksid lihtsad kodanikud suutma kõiki õnnelikuks teha? Vastus on Tallinki reisijateveo statistikas, iga mees on oma saatuse sepp ja Soome tööle mineja.
Järelduseks on ennustus. Kui mõnel valimisliidul või uuel jõul läheb kusagil omavalitsuses oktoobrikuistel valimistel hästi, siis tänu sellele, et nad on eelmiste valimiste võidustrateegiate taagast pääsenud ja pakuvad valijatele midagi uut. Vana pole vaja, sest Kremli ja poliitikute sõimamise ning välismaal tööl käimisega saame ise hakkama. Mis see uus võiks olla? Jah, see on valimiskünnise küsimus!
