Juhtkiri: Eesti riigi nõrk tagala
Kui aus olla, siis möödunud laupäeval Põlvas toimunud kuues maarahva kongress oli tegelikult väga huvitav, ehkki sellesse suhtuti eelarvamusega. Paljude silmis on asjal parteiline maik küljes, eriti pärast seda, kui Keskerakond kümne aasta pikkusesse varjusurma langenud kongressi kolm aastat tagasi ellu äratas.
Ilmselt sellepärast ei pidanud riigipea, Riigikogu esimees ega peaminister vajalikuks kongressi oma kohalolekuga austada. Kuigi varem on nii kombeks olnud.
Mina kuulasin ära kõik ettekanded, ja parteipropagandat oli seal näpuotsaga. Seevastu kõlas palju tarka juttu.
Paraku oli kuulajaid vähevõitu. Kui 1994. aastal, esimesel kongressil oli kohal 673 delegaati, siis Põlvasse oli kogunenud vaid 110 delegaati 69 omavalitsusest.
Delegaatide arv on (nagu maarahvas isegi) viimase paarikümne aastaga kevadise lume kombel kokku sulanud. Ja paistab, et maarahvast praegu ühe mütsi alla saada on ilmselt võimatu.
Sügavam põhjus, miks huvi maarahva probleemide vastu on hääbumas, seisneb kindlasti selles, et tegelik maarahva hulk on viimase paarikümne aasta jooksul kokku kuivanud. Mis maainimene see linnaäärsele põllule kolinu ikka on.
Kui enne istuti kusagil Musta-, Õis- või Lasnamäel korrusmajas üksteise kukil, siis nüüd ollakse ühele tasapinnale laiali laotunud ja vaadatakse seni, kuni krunte piirav hekk piisavalt kõrgeks pole kasvanud, üksteisele lausa aknast sisse.
Mis maainimene see suurde linna, veelgi enam kusagile välismaale teenima läinud inimenegi on. “Riigi tugevus sõltub tema tagala tugevusest,” ütles maarahva esimesele kongressile saadetud läkituses president Lennart Meri. “Eesti eksisteerimise aluseks on iseseisev ja uhke talumees.”
“Meid on järele jäänud kõigest kolm protsenti,” tunnistas põllumeeste keskliidu president Juhan Särgava 19 aastat hiljem. Kuna aga valimiste künnis on viis, ei saa maamehed ka kõige parema tahtmise korral oma parteid kokku.
Kui inimesed lahkuvad maalt, koole suletakse, riik tõmbub tagasi, siis seda protsessi peab kindlasti pidurdama. Sama meelt laupäeval ka väljendati. Sest seal, kus põllumajandus toimib, sünnib ka ülejäänud maaelu. Seal, kust põllumajandus taandub, taandub ka kõik ülejäänu.
Kui president Merit uskuda, siis tuleb tunnistada, et Eesti riigil tagalat pole, või on see äärmiselt nõrk.
Just seda riigi tagalat laupäevane kongress kaardistas.
Esimesel kongressil toonase põllumajandusministri Jaan Leetsari välja öeldud sõnad, et alanud on rikka põhja ja vaese lõuna tekkimise protsess, on osutunud prohvetlikuks.
