Juhtkiri: Auklik uuring

Enne läheb issanda päike looja, kui kõiki tehtud uuringuid, olgu need siis Euroopa Liidu või Eesti enda omad, jõuaks üles lugeda. Uuringud on saanud üldse nagu omaette äriks, sest nende eest maksavad riigiametid raha.

Vaesus on üks teema, mida aeg-ajalt ka uuritakse. Eelmine uuring Eesti laste vaesusest tehti 2008. aastal. Millist kasu see andis ja mida muutis, on teadmata. Tavaliselt võetakse need kokku sõnadega “võtta tarvitusele kõik vajalikud meetmed, et kiiresti ja oluliselt vähendada laste vaesust” või siis “poliitikad peavad kajastama vaesuse ja tõrjutuse mitmemõõtmelisust ja tagama teenused seal, kus neid kõige enam vajatakse”, jne.

Eelmisel nädalal avaldas statistikaamet kogumiku Eesti laste heaolust, kus põhiteemaks oli laste vaesus. Teema küttis meedias kirgi ja artiklid laste vaesusest kogusid veebis sadu kommentaare.

Ent sama kiiresti, kui kihutas laste vaesuse teema meediataevasse, see ka kustus. Et siis mõne aasta pärast taas tõusta, kui käesolev uuring on ammu justkui liivale kirjutatud ning selle olemasolugi unustatud.

Laste vaesusest kõnelev uuring või õigemini kogumik on kokku pandud statistika põhjal, arvestades leibkondade sissetulekuid ja pereliikmete arvu. Ehkki see räägib vaesusest, pole uuringus ega sellega seotud väljaannetes laste arvamusi. Vägisi tundub, et kogumik, mida seekord esitleti, on valminud steriilses kabinetis, olles paberite ja arvude põhjal tehtud kokkuvõte Eesti laste vaesusest, millel võib puududa seos reaalse eluga.

Ometi on kogumikus välja toodud faktid, et 2011. aastal elas Eestis vaesuses iga kuues laps ja et 2011. aastal oli laste absoluutse vaesuse tase kõrgem kui 2007. aastal. Tegelikult on need mõtlemapanevad faktid.

Võib ju loota, et ehk Eesti laste olukord, mis vaatab vastu kuivast statistikast, on tegelikkusest parem ja väheste sissetulekute üheks põhjuseks võib olla ümbrikupalk või muu mustalt saadud tulu, ning laste olukord on tegelikult parem, kui arvud näitavad.

Teisest küljest võib arvude järgi üsna head sissetulekut saava pere tulud süüa eluasemelaen ning tegelikkuses kannatavad selle pere lapsed vaesust.

Kümned tuhanded lapsed elavad selle uuringu järgi rõskete seinte, põrandate ja pehkinud aknaraamidega majades. Aga kui küsida, kus on need majad, kus on need lapsed – siis seda vastust ei teata.

Ent vaesus ei tohiks olla pelgalt abstraktne mõiste ega kuiv numbripuru. Vaesuse all kannatavad inimesed, sh lapsed – nüüd ja praegu. Ja tegelikult jääbki õhku küsimus: kus siis elavad vaesed Eesti lapsed?

Tõenäoliselt teavad vastust sellele küsimusele kohalikud sotsiaaltöötajad, ilmselt ka naabrid või külaelanikud, aga kahjuks ei tea seda uuringutegijad.