Sõna sekka: Kuidas aega pikemaks venitada
Sattusin raadiost kuulama saadet “Hallo, Kosmos!”, kus Lea Dali Leon rääkis, kuidas haiguse ajal tundus talle iga sekund aastatepikkune.
Seda kuuldes hakkasin mõtlema, et ka mul on vahel õnnestunud aega justkui pikemaks venitada, ehkki mitte sekundeid aastateks. Eriti tõhus on aja venitamine siis, kui tähtaeg kukub ja tööga on kiire. Olen avastanud, et kui usun, et saan töö õigeks ajaks tehtud (ja seda endale paar korda ütlen), jõuangi mahuka töö õigeks ajaks valmis. Tundub, justkui oleks aeg töö tegemise ajal aeglasemalt liikunud, nii et esmapilgul võimatuna näiv sai teoks.
Tänapäeva kiirustavas maailmas näib kõigil olevat kiire. Seda toredam on kiirrongi peale trügimise asemel ise seda rongi ehk aega juhtida. Paistab justkui liiga suurejooneline soov?
Samas olen tähele pannud, et kui enda sammu ja hingamist aeglustan, muutub maailm mu ümber ka aeglasemaks. Näiteks õhtul kodu poole astudes võtan justkui alateadlikult pikema sammu, tõmban küüru selga ja kiirustan läbi pimeneva sügisõhtu kodu poole.
Vahel märkan, et koduteed võiks ka lihtsalt nautida – aeglustan sammu, sirutan selga ja vaatan lahtiste silmadega ringi. Tavaliselt näen enda ümber kühmutõmbunud kiirustavaid inimesi, ning siis tundub, justkui oleksin kiirrongilt maha astunud ja aeg seisaks mu jaoks. On aega nuusutada tuult, vaadelda pilvi, möödakäijaid ja linnavalgustust. See võimaldab peas toimuvat mõtete virvarri korrastada ja saada mõnus rahulik meeleolu. Kusjuures koju jõuan tavapärasest mõni minut hiljem, kuid tunne on, nagu oleks nautinud minipuhkust.
Ehk ongi nii, et kui pidevale “kiire elu” survele mitte alluda, saab aega pikemaks venitada, kõik vajalikud asjad tehtud ja on aega märgata inimesi enda ümber. Kuidas oleks, kui prooviks aega venitada?
