Mälupilte Mosambiigist 7.

“Kas tagasi ka tahaksid minna?” küsivad tuttavad, kes on kuulnud, et ma Mosambiigis elasin.

“Jah, muidugi!” hüüatan iga kord, nii et silmad lähevad hetkega särama. 
Selle peale muutub vestluskaaslane tavaliselt veidi umbusklikuks ning küsib skeptiliselt, kas mulle siis tõesti meeldis seal.

Ja mina aina noogutan ja rõõmustan. Tundub, et kõiki tuttavaid minu entusiasm just ei veena. Miks peaks ühele heaoluriigist pärit tütarlapsele meeldima vaene, veidi räpane ja igapäevaste mugavusteta elu, kus tänaval vaadatakse sulle järele ning kiputakse abielluma või peetakse lihtsalt liikuvaks rahakotiks.