Minul võis see esimene raamat, mille esimest korda elus otsast lõpuni läbi lugesin, olla kas Helvi Jürissoni “Sputnikute nääriöö” (1967) või Astrid Lindgreni “Pipi Pikksuka” 1968. aastal ilmunud eestikeelse tõlke esmatrükk.

Mõnest sellisest lapsepõlves kapsaks loetud raamatust on enamikul inimestest vähem või rohkem elukestev nakkus külge jäänud. Mäletan ka seda, kuidas Võrumaal vanaisa-vanaema pööningul sattusid kätte nii eestiaegsed habrastunud “Perekonnalehed” kui ka Stalini-aegsed õpikud, millest õppis mu ema.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega