23.02.2017, 00:00
Rukkilillepurune rahvusromantika*
Iga aastaga muutub, eriti just suurte rituaalsete ürituste ajal nagu riigi sünni- päev, rahvuslikes tunnetes selgusele jõudmine järjest keerulisemaks. Rahvast üheselt kõnetav ühis- kondlik-poliitiliste ideede pind on kui rabe jää, millest võib iga hetk läbi vajuda.
FOTO:
Üha tihedamini taban end mõtlemas valikutele: kas loobuda üldse “rukkilillepuruse rahvusromantika” tolmunud väärtuste kandmisest, kohaneda moodsa ühiskonna väärtustega, mis eelkõige näivat juhinduvat hedonismist ja individualismist, või siis võtta omaks mitte millekski kohustav silmakirjalik pseudoempaatia kõige ja kõigi vastu? Võib muidugi lähtuda demokraatiast, mis on nii suur, et seda imestades lahti jääbki suu. Milleks rukkilillepuru ja suitsupääsuke, kui on olemas rändrahn, õigemini tööriistakast? Või jätta loosungid hoopis kõrvale, võtta see rahn oma turjale ja hingele, T-särgile ja aluspükstele? Tekkinud on kahtlus, et kas me üldse jõudsime sellest rukkilillepurusest rahvusromantikast täit rõõmu tunda, arendada osaks oma järjepidevast olemusest? Nagu minu nõukogudeaegsed pedagoogid rääkisid eestlusest, Paul Keresest, Jaan Taltsist, Georg Lurichist, Lydia Koidulast. Nagu härra Maurus oma poistele oli rääkinud. Siis, kui inimesi õpetati väärtusi kandma.