Miks venelane jääb ikka iseendaks?

Järgmisel nädalal saab 10 aastat, juba 10 aastat pronksiöö sündmustest. Minu jaoks on see taasiseseisvunud Eesti ajaloo üks keerulisemaid hetki, oluline õppetund, kuidas ühes väikeses ja keerulise ajalooga riigis rahus hakkama saada.

Iga riigi ja rahva ajaloos võib ette tulla midagi, millest parema meelega ei räägita, ei ole tavaks rääkida, millega kaasneb häbitunne. Eestlastel on kombeks igal aastal oma haav lahti rebida ja asuda pronksiöö üle arutama. Nii satuvad eestlased ja venelased taas eri poole “rindejoont”. Pronksiöö toimumise paiku ilmuvad tänavatele Georgi lintidega autod – vaikiv, aga kindel protest selle sündmuse vastu. Ma ei oska öelda, kas see on osaliselt ka protest Eesti riigi ja siinse elu korraldamise vastu. Oluline on see, et üle poole venekeelsetest küsitletutest kinnitab: eesti keele oskus tõstab nende kindlustunnet ühiskonnas, teeb nad eestlastega sisuliselt võrdseks ning just nii kasvab usaldus eestlaste ja venelaste vahel. Neljast eestlasest arvab nii kolm – protsendipunktid liiguvad üksteisele lähemale On aeg aru saada, et eestlaste ja teiste rahvaste koos elamine ei tähenda juttu integratsioonist või peenema sõnaga “lõimumisest”, ei tähenda kõnekoosolekuid ja ekskursioone. Vene inimesed Eestis tahavad teha samu asju, mida meiegi teeme.