20.04.2017, 00:00
JUHTKIRI: Ökoinnovaatiline Eesti idee
Kui minu vanaisa endale tooli tegi, siis teadis ta täpselt, mille peal istub. Kasetüvel, mis kasvas karjamaa kaugeimas nurgas. Kübetki liimi selles istumisaluses polnud. Ainult sae- ja noatöö ning tapid.
FOTO:
Mina lähen poodi ja ostan koju kirjutuslaua taha tooli, mis paremal juhul koosneb puidust, halvemal aga üüratust hulgast plastist, metallist, liimist, kangast ja jumal teab millest. Üdini paha see tool muidugi pole. Istumisasendi tagab sellise, et päev otsa laua taga töötades selg ära ei väsi ning jalad ka valutama ei hakka. Boonusena käivad moodsa töötooliga kaasas istumiskõrguse muutmise ja ratastel ruumis ringi sõitmise võimalus. Millest mu istumisalune koosneb, ma tavaliselt üldse ei mõtle. Küll aga mõtlen mõnikord sellele, et miks pagan mu nina jälle kinni on ja pidevalt aevastus peale tuleb. Või vaatan oma kätt ja mõlgutan kahe kirjarea vahele mõtet, et näe, milline kummaline sügelev lööve tekkinud. Allergia? Võib-olla. Aga millest?