Leili metsalood | Rongapesa männi ladvas
Kui maikuus pojad sealt välja lendama hakkavad, näeb pesa üsna laiaks tallatud, hõre ja räsitud välja. Järgmise talve teises pooles asuvad rongad pesa jälle taastama. Visa järjekindlusega, ikka samale puule, aina uuesti.
Ronga eluiga arvatakse kusagil 15 aasta kanti olevat, seega pole kindel, et algusest peale täpselt sama paariga tegemist on, aga seda ei saa kindlaks teha. Need mustad linnud, keda ka kaarnateks kutsutakse, on eristamiseks välimuselt äravahetamiseni sarnased. Hääle poolest ehk veel.
Territooriumitruude lindudena püsivad rongad lähikonnas aastaringselt. Suvel toidupuudust ei tunta, sest süüa kõlbab kõik, mida põllult või metsast võtta on, kaasa arvatud teiste lindude munad või pojad. Sügisel saabuvad eriti rikkalikud söömaajad siis, kui kütid jahijääke metsa jätavad. Samamoodi teavad rongad täpselt, kus kiskjate murtud korjused on. Lihatoit on pikale talvele vastu minnes ülioluline.
Rongad on targad ja ülimalt ettevaatlikud, eriti inimeste suhtes. Seda teavad ka näiteks kaljukotkad, kes ei lasku huntide murtud põdrakorjusele toituma enne, kui rongad kohal on.
Pildil olev rongapesa asub minu metsas. Selle naabruses on pidevalt olnud ka väike-konnakotka pesa. Eelmisel aastal ehitasid kotkad uue pesa veelgi lähemale ning nüüd jääb ronga- ja kotkapesa vahele napilt 100 meetrit. Ühest pesast võib teise pessa vaadata. Kotkad ei salli läheduses teisi röövlinde, eriti liigikaaslasi. Kuigi kogult jääb ronk vaid veidi konnakotkale alla, on ronk siiski värvuline, kõige suurem värvuline, vareslaste sugukonna vareste perekonnast.
Jääbki mõistatuseks, kuidas kotkas ja ronk suudavad minu metsas sama territooriumi juba aastaid pealtnäha rahulikult jagada. Kas ilma tülideta, kes teab. Kumb on kangem tegelane või õigem peremees, kas põlisasukas ronk või talve soojal maal mööda saatev rändlind konnakotkas? Võimalik, et ühise territooriumi valvamise ja kaitsmise rollid on omavahel jagatud ning seepärast teineteist välja kannatataksegi. Looduses on palju inimesele teadmata asju.
